Käib koputus ja teinegi. Kui see on Kurat, siis mille kuradi pärast ta koputab? Nii kui nii on see kõik siin tema oma. See oli vale, kuid mitte täielik vale. Meie Katuga ei kuulu talle, mitte kunagi. Ta võib pidada meid oma „teenijateks“ või kelleks iganes, kuid me pole tema omad. Mu mõtted tiirlevad jälle kusagil x-orbiidil.
„Ja,“ hüüatab Katu üheainsa sõna. Istume mõlemad ikka veel diivanil, meie jalad on arvatavasti istumisest kanged, aga see on juba nii tavaline. Kurat tuleb sisse ja keerutab ennast keset umbset garaaži. Värske õhk, suudan vaid mõelda. Viimaks ometi. Ahmin värsket õhku. Super, kui palju võib rõõmustada üks nii tühisena näiv asjaolu.
„Preilid, mu armsad noored daamid, mida te arvate mu uuest kostüümist?“ Ta keerutab end veel korra, mille tagajärjel on peaaegu terve tuba kaetud tema uue parfüümiga. See peab uus olema, sest ma ei mäleta seda lõhna – see ei tundu tuttavana. Värske õhk, helisevad kaunilt minu mõtetes kaks nii tavalist sõna.
Ta keerutab end veel ja hakkab juba kärsituks muutuma. Ta on endale habeme kasvatanud, see ei jää mulle märgamatuks. Tema kuldne pintsak ja läikivalt mustad viikpüksid sobivad ideaalselt kokku, kuid see punane lips on liiast. Nii ma talle ka ütlen. „Preili Liz, kas te ei teadnud, et naistele meeldib pööraselt punane värv?“ küsib ta pilkava alatooniga. „Naistele võib meeldida punane, aga mitte mingil juhul nii nagu sina seda kannad. Ja see valge triiksärk seal kõige all on lihtsalt kohutav,“ turtsatan. Ma ei imesta, kui ta hakkab mu sina üle norima, aga ma ei hakka eluilmaski teda teietama.
„Ja mis värvi ma siis selle triiksärgi panen? Lilla?“ Ma naeran, kuid paistab, et see ei rõõmusta Kuradit. Kas ma pean teda üldse rõõmustama? „Must sobib alati,“ poetab ka Katu mõned sõnad vestlusesse. „Miks ma selle peale ise ei tulnud?“ küsib Kurat vihaselt.
„Aga lips?“ küsib ta veel. „Kuldne,“ ütlen. Ta naeratab ning viskab meile pudeli uut limonaadi. „Aitäh,“ ütlen pudelit kinni püüdes. „Teil peab ju ka millalgi hea päev olema,“ räägib Kurat lõbusalt. Ahetan. Uks sulgub ja kõik on endine. Ei ole endine, mu käes on limonaadipudel.
„Kas see oli mingi nali? See limonaad on ju puhas mõnitamine. Kas sa ei leia?“ küsib Katu mind põrnitsedes. „Ju vist oli nali. Aga vähemalt ei sure me janusse ära,“ lisan rõõmsamal toonil. „Haha, ma pigem suren ära, kui jään seda idikat teenindama. Ta ei suuda ise enda habegi ajada, rääkimata siis söögitegemisest ja muust. Täielik feiler no,“ räägib Katreen.
„Sa ajasid ta habet?“ küsin üllatunult. Ta noogutab ja sinna see teema jääb. Asetan limonaadipudeli põrandale ja ohkan. „Mis tal on naised, kes oleks temast huvitatud?“ küsin pärast pikale venivat vaikust.
„Kust mina tean?“ Tundub, et Katu on mingil põhjusel ärritunud. „Sa suhtled… suhtlesid ikka temaga rohkem kui mina. Lihtsalt ma loodan, et sellised idioote ei ole, kes langeksid lõksu. Tõesti, ma ei taha teada, mida ta nendega ette võtab.“
„Algul on elu raudselt ilus, mis muud. Aga kui see naine midagi öelda julgeb, siis on karmid tagajärjed kindlustatud või midagi,“ lausun. „Jah, aga kui keegi tuleks siia, siis meil oleks lootust kuidagi pääseda. Kui see inimene muidugi väga pime ei ole, aga ilmselgelt algul ta seda on,“ juurdleb Katu. Tal on õigus.
“Millal ta meid siit välja laseb?” küsin. Katreen tõuseb diivanilt püsti ja hakkab kärsitult toas edasi-tagasi sammuma. “Kuule, lõpeta ära,” vihastun ta peale. Neiu peatub ning istub vaibale. “Kurat, ma ei taha siin kauem oma aega kulutada. See on lihtsalt nii totter,” ägestub tüdruk. Miks tal alati nii kuradima õigus peab olema?
*
“Tüdrukud, mul on teile kingitus,” räägib Kurat heliseval toonil. Mulle tundub, et ta hääl on kuidagi teistsugune… leebem, vaoshoitum ning mahedam. Ma ei imestaks, kui tal oleks võimalus ka oma häält muuta. Kingitus?! Ma otsustan lihtsalt vaikida ja oodat kuni Kurat iseedasi räägib. Tundub, et ka Katreen on otsustanud vaikida.
