Näen eemalt kellegi kogu rutakate sammudega lähenemas mulle. Sammun tema poole. „Andke andeks,“ pomisen. Ta kallistab mind ja ütleb, et sellest ei ole midagi. Aga on ju. Ma olin temast enne väga valel arvamusel. Ma olin kindel, et teda huvitab kõik vaid sellepärast, et see on kõigest töö. See oleks olnud loogiline. Istume pargipingile. Ta asetab oma käe mu õlale. Kas ta arvab, et mul on nii kergem rääkida?
„Räägi, mis sul südamel on,“ julgustab Karolin mind. „See kõik… ma ei suuda enam,“ räägin raskelt. Ta vaatab mulle küsivalt otsa. Ma otsustan terve unenägude draama ära rääkida. Kuna ta juba nõustus sellisel kella ajal tulema, siis kas või viisakusest pean ma seda tegema. Tegelikult tahan ma seda teha, ma tahan, et lõpuks ometi saaksin ma rahu. Räägin talle Unenäo-Kuradist.
Jutu lõpetanud, vaatan ma Karolini poole, lootes, et ta oskab nõu anda. Vaikus. Õues on juba läinud valgemaks, varsti peaks ka päike tõusma. Puud sahistavad tuules õrnalt oma lehtedega. Vaatan unistavalt mänguväljaku poole, kus pole ainsatki last. Nendeta tundub siin kõik nii tühi.
„Kas sa oled unenägudest kellelegi veel rääkinud?“ Otsustab Karolin vaikuse peatuda. Raputan pead, kellele mul rääkida olekski. Jutustan talle kiirelt ka hommikul köögis juhtunust. „Ma arvan, et sa peaksid emale millalgi kõik ära rääkima. Ma olen enam kui kindel, et tal on aimu sellest kõigest“ ütleb ta mõtlikult. „Ma tean, aga ma ei saa seda veel teha. Ta hakkaks liialt muretsema, kuigi ta teeb seda vist juba niigi. Mul on nii kahju,“ lausun vaikselt.
„Ma muretsen su pärast,“ tulevad Karolini sõnad üle huulte. Ta muretseb minu pärast? See ei saa võimalik olla, ma ei saa talle nii palju korda minna. See on võimatu. „Miks?“ küsin. „Sest sa tekitasid minus sümpaatia, usalduse – ma ei oska seda sõnadesse panna,“ põhjendab ta. „Andke andeks, ma ei tahtnud seda,“ kogelen. Ma ei taha inimestele korda minna, sest ma kardan, et nad pettuvad minus.
„Me ei saa vist midagi ette võtta, sest meil ei ole midagi teha. Me saame ainult oodata, millal see lõngakera ise veerema hakkab. See on kahjuks ainus, mida me teha saame,“ ütleb ta mõtlikult. Jälle oodata… Ma ei taha neid unenägusid näha, ma ei suuda enam. Lootusetu olukord.
„Kuidas teil läheb?“ küsin endalegi ootamatult. Liiga egoistlik oleks ainult jutustada endast. „Läheks paremini, kui sinu lugu leiaks viimaks ometi hea lahenduse. See juhtum on esimene ja paraku ei ole mul kellegi käest nõu küsida. Samuti ei leidu internetis midagi sellist, mis mind aitaks. Kuid ma arvan, et parim, mida ma hetkel teha saan, on see, et ma kuulan sind ära ja proovin nii palju nõu anda, kui ma oskan.“
„Aitäh, et te mind kuulate,“ tänan teda. „See on vähim, mida ma teha saan,“ vastab ta. Päike tõuseb ning koos temaga hakkavad linnas hulkuma kodutud, kes otsivad taarat. Mul on neist kahju. Neil kindlasti on olemas oma lugu, miks nendega see juhtus. Mul on valus näha inimesi, kes on hammasrataste vahele jäänud.
„Ma pean minema. Tütar vajab emme tähelepanu,“ vabandab ta. „Jah. Aitäh, et olemas olete,“ räägin. Ta tõuseb püsti ning kallistab mind veel kord. „Hea on teada, et kellelgi on nõustamisest abi.“ Karolin läheb sama kiiretel sammudel, nagu ta tulnud oli. Istun tagasi pingile ja ohkan.
Hea on teada, et ma pole üksi oma murede keskel. Kuid teisalt, ma jällegi ei taha, et teised inimesed veedaksid unetuid öid minu pärast. Miks kõigel heal on olemas ka oma miinus? Vahest on see elureegel, aga miks ei võiks olla mõni erand? Tõusen püsti ning sammun kodu poole. Loodan, et vanemad ei märganud mu äraolekut. Nad ei pea muretsema.
Nädala pärast
On õhtu, istun üksi hämaras toas ning mõtlen omi mõtteid. Mul on hea meel, et viimaks ometi läheb kõik paremuse poole. Isegi Gregiga on meil jututeemasid tavalisest rohkem. Samuti oli vanaemaga tore meenutada ühiseid sündmusi. Tundub, et isagagi saame me jälle sama hästi läbi nagu enne. Jalgpallimatš oli super ja mis peamine, me saime isaga rääkida päris pikalt tema tööst. Peamiselt rääkisime me tema ärist ning sellest, kuidas tal õnnestus kõik hästi tööle panna. See nädal oli tore ning lootustandev. Otsustan magama jääda. Mul on aega mõelda oma mõtteid homme, ülehomme ja üleülehomme ka…
