„Kas sa tahad üksi minna või ma tulen sinuga kaasa?“ küsib ema, kui ma panen koridoris tenniseid jalga. Ja mul on kergem siis, kui kaks inimest mind hämmeldunud pilguga vaatavad ja hulluks tunnistavad? Vaevalt küll. Miks ma arvan, et mind hulluks tunnistavad? Kas taas kord mängib rolli asjaolu, et kui ma olengi hull, siis ma saan endale lohutuseks öelda, et ma teadsin. Kui aga mul läheb hästi, siis saan ma olla rõõmus. Jah, vähemalt ei pettu ma endast. „Emps, tõesti seda ei ole vaja. Ma saan hakkama,“ räägin talle. Kuigi ise ma selles väga kindel ei ole. Ema noogutab mõistvalt ning soovib mulle edu.
„Tsau, õhtul näeme. Ma lähen arvatavasti pärast jalutama,“ teatan talle oma plaanist. „Jah, aga ole siis tubli! Õhtul näeme.“ Ta kallistab mind tugevalt ning peagi läheb kööki askeldama. Jalutan mööda parki kesklinna poole, kus asub nõustamiskeskus. Kas see pole imelik, kui ma sisenen sinna majja? Mida küll möödakõndijad, kes näevad, arvata võivad? Et ma olen hull? Kuigi, mis see üldse nende asi on, kus ma käin? Avastan, et ma liialdan.
Vaatan unistavalt laste poole, kes kiiguvad ja mängivad liivakastis – nad paistavad nii õnnelikud olevat. Kunagi olin mina samasugune. Emaga käisime tihti siin pargis, talle meeldis siin istuda ja raamatut lugeda. Ja samal ajal mina kiikusin või ehitasin liivalosse lasteaiakaaslastega. See elu oli lihtne, sest ma ei pidanud vaevama end mõtetega – ma ei osanud siis veel analüüsida. Väikesed lapsed on armsad, tõden. Isegi see tüdruk, kes ei taha kiige pealt ära tulla ning jonnib.
Kiirendan sammu, et jõuda õigeks ajaks. Keeran väikesele tänavale ning eemalt näen juba seda kollast maja, mis on hetkel mu sihtmärgiks. Avan kõhklevalt välisukse ning tutvun majajuhiga. Teine korrus kabinet 123. Jooksen mööda treppi üles, sest ma olen niigi hiljaks jäänud. Vaatan kabineti numbreid ning peagi leian õige. Kas koputada või mitte? Äkki on seal keegi sees ja ma segan neid? Otsustan istuda ukse taga olevale pehmele toolile ning oodata.
Uks avatakse ning mulle vaatab vastu noor naisterahvas, kelle vanuseks ma pakuksin maksimaalselt kolmkümmend. Tal on ilusad kastanpruunid juuksed, mis on hobusesabasse pandud. „Tere, teie olete kindlasti Liz…“ ta ei saa oma küsimust lõpetada, sest ma noogutan ning tõusen püsti. „Tulge aga edasi,“ kutsub ta mind lahkelt. Ma istun tema laua vastas olevale toolile ning jään ootama, kuni ta mind küsimustega pommitama hakkab.
„Mina olen psühholoog Karolin Lee, väga meeldiv on teiega tutvuda,“ räägib ta rõõmsalt. Kas ma peaksin ütleme, et rõõm on vastastikune? See oleks viisakas, kuid samas ma tean, et see ei tuleks südamest. Ma vihkan inimesi, kes hakkavad su eraelus urgitsema ning uurivad iga detaili ja kokkuvõttes ei ole neil ikkagi aimu, kes sa õieti oled. See on nagu mingi operatsioon, kus sinu kõhus urgitsetakse, et leida õige koht, kust midagi eemaldada. Jah, operatsioonil sa ei tunne, mis sinuga tehakse, kuid kui psühholoog mu südames urgitsema hakkab, siis paratamatult ma tunnen seda. Ma vihkan oma mõtteid. Mille kuradi pärast ma pean kõike millegagi võrdlema?
„Kas sa räägiksid alustuseks oma perekonnast?“ küsib doktor Lee lootusrikkalt. Perekonnast? Kuidas nemad puutuvad minu olukorda? Ega nemad mind kinni ei hoidnud. Ta on ikka millestki väga valesti aru saanud, tõden kurvalt. „Minu perekond… Täiesti tavaline perekond, kus… ee…“ Peatun, sest ma leian, et tähestiku ettelugemisel ei ole küll erilist mõtet. Ma arvan, et tal on see esimesest klassist selge siiani. Kui irooniline. Proovin mõelda, kuid ma ei leia piisavalt häid sõnu, millega oma perekonda iseloomustada. Kõik sõnad tunduvad kuidagi valed olevat. Muidugi ei saagi ükski sõna õigena tunduda, kui ma nii kriitiline olen.
„Milline on tavaline perekond?“ küsib ta, et vestlus vestluse moodi välja näeks. „Tavaline perekond on selline, et… kõik saavad üksteisega läbi,“ sõnan. Ta naeratab ning otsustab järgmise küsimuse küsida: „Mitu teid on?“ Ta ei teagi? „Ema, isa ja mina – kogu meie suur perekond,“ tõden. „Sul ei ole kunagi olnud tunnet, et vanemad ei pööra sulle tähelepanu?“ Miks ta minu perekonna asjades urgitseb? See ei puutu ju üldse sellesse teemasse.
