„Tibukesed, kuidas teil siin läheb?“ küsib Kurat. Tükeldan rahulikult kurki, välja tegemata tema küsimusest. Tundub, et ka Katu keskendub täielikult juusturiivimisele. „Kui ma midagi küsin, siis mulle ka vastatakse, on selge?“ teeb ta vihasemat häält. Naeran mõttes ta üle. Kuidas saab inimene küll arvata, et ta on see boss, kes valitseb kõike? Kuidas? „Meil läheb veel paremini, kui me saame oma tööd teha,“ vastan lihtsalt. „Liz,“ sisiseb Katu vaikselt. Kas ma läksin jälle üle piiri?
„Sina, ei tule mulle vihjama, on selge?“ vihastub Kurat jälle. Noogutan. Lõppuks otsustab ta köögist lahkuda ning meid oma ette jätta. „Kuule, sa kohe ei saa torkimata elada?“ küsib Katu tõsiselt. Keskendun täielikult kurkidele ning mõnda aega hakin ei midagi. „Õhku ei ole vaja hakkida,“ teatab tüdruk irooniliselt. Miks ma talle kogu aeg ette jään? Kui ma niimoodi iga tühise peale solvun, siis ei tule meie jutuajamisest õhtul küll midagi head välja. Aga see on ju meie viimane võimalus. Seega ma pean proovima, meie tuleviku nimel.
„Ma vaatan, kas grill on juba soe,“ teatan. Lähen terassile ning avastan, et tuli on sootuks ära kustunud. Teen uuesti tule ning lähen kööki tagasi. „Sa paistad nii hajevil olevat,“ sõnab Katreen peale lühikest pausi. Ja sellel tüdrukul on vajadus mind nokkida? Tore, et meist ühel täna lõbus on. „Anna andeks,“ pomisen vaikselt. Teeme vaikides süüa.
„Kakskümmend minutit veel, siis on esimesed külalised siin,“ teatan Kurat ukselävelt. Kiikan tema poole. Ta on moondanud ennast taas härrasmeheks kaabu ning jalutuskepiga. See näitab meile, et tegemist on jälle selle suure lärmava seltskonnaga.
Kanname toidud suurde saali ning viime ka erinevad alkohoolsed joogid sinna, vaid väärtuslik kraam, nagu Kurat selle peale ütleb. „Kas me võime minna?“ küsin lootusrikkalt Kuradilt, kui meie töö on tehtud. „Ei, te olete täna minu külalised. Minge üles, kolmesaja kahekümne esimesse tuppa ning võtke sealt endale meeldivad riided. Ja tulge siis siia tagasi,“ teatab Kurat.
Jookseme üles ning valime endale riided. „Huvitav, miks meie jääma peame?“ küsin hiiglaslikus garderoobis ringi vaadates. „Ma ei tea, mul on millegi pärast väga halb tunne,“ sõnab Katu. Proovin endale selga mururohelist kimono-kleiti. „Sa näed vappustav välja,“ ütleb neiu mind silmitsedes. „Aitäh.“ Valin endale musta värvi kontskingad ning keerutan ennast peegli ees.
„Mis sa arvad, kas see kollane balloonkleit sobib mulle?“ küsib Katu. Vaatan veel korra ennast peeglist ja sammun tüdruku juurde. „Proovi selge, kuigi ma olen kindel, et see on sinujaoks, ausalt,“ teatan teda silmitsedes. Ja mul oli õigus – see kleit on tema jaoks.
„Tibukesed, teie jaoks on mul üks suurepärane kingitus,“ lausub Kurat tuppa tulles. „Te näete suurepärased välja, mul on au omada kodus nii kauneid daame,“ lisab ta mõne aja pärast. Veetlev härrasmees ulatab meile hõbedast ehted.
Liigume trepist alla ning jääme ootama bossi uusi korraldusi. „Te võtate ilusasti koos minuga külalisi vastu,“ lausub ta, „ ja ei mingeid trikke.“ Mida ta see kord trikkide all mõtles? Kas meil oleks siis võimalus põgeneda? Näiteks, kui me istuksime salaja mõne auto pagasniksusse? Kas see oleks mõeldav? Ma pean sellest kohe Katule rääkima, aga ma ei saa ju.
„Nii esimesed külalised saabuvad,“ teatab Kurat. Kätleme ning saadama järjest külalised saali. Miks neid inimesi küll nii palju on? Peagi lubab Kurat meil minna samuti külaliste seltsi. Tõmban Katu akna juurde ning ütlen talle tasa: „Meil on võimalus põgeneda. Mul on plaan.“ Tüdruk tõmbub mullelähemale, kuid ma ei saa hakata oma plaanist rääkima, sest meid katkestatakse.
„Mida nii veetlevad daamid üksi teevad?“ küsib tõmmu lühikeste juustega noormees. „Me ootame peo algust,“ teatan lihtsalt. Ta vaatab mulle teravalt silma ja paljastab oma valged hambad. See pidi olema naeratus? „Kas ma võin teile juua pakkuda?“ küsib ta džentelmenilikult. Noogutame.
