Avan silmad, ma näen enda ees laiuvat päikselist tuba. Toaseinad on rohelised nagu ennegi. Kõik on selline, nagu see on olnud see viimased nädalad. Ehmatusega mõtlen võitlusele, kuid ma ei suuda meenutada, kas see oli päriselt või mitte. See tundus nii reaalsena, nagu oleksin ma ise olnud seal kohal ja tundud, kuidas ma saan emotsioonid viimaks ometi tagasi. Kuid teisalt, ma ei tea, kuidas ma siia sain? Kuidas ma sain oma tuppa, kui ma olin lahingus? Ma ei mõista. Kas on olemas keegi, kes oskaks seda seletada?
Vaatan paaniliselt vaibale, millelt leian ühe porise, kuid pooliku jalajälje. Kellele see kuulub? Mida see minu toas teeb? Ma ei suuda meenutada… Sammun aeglaselt kööki, kust leian eest ema, kes vaatab unistaval pilgul õue. Kuna paps lauas ei istu, siis järeldan sellest, et ta on juba tööle läinud. „Liz, räägi, mis toimub?“ alustab ema vestlusega, selle asemel, et „tere hommikust“ öelda. Midagi peab lahti olema, sest muidu ta ei küsiks seda.
„Midagi ei ole lahti,“ sõnan talle. Ta vaatab mulle kahtlustavalt otsa, ta vaatab mulle pikalt silma, kuniks ma otsustan sellele lõpu teha, pöörades pilgu kellale. „Liz, sa ei suuda mulle valetada – sul pole see kunagi hästi välja tulnud,“ ütleb Cathy. Millest ta räägib? Kas ta nägi mõnda unenägu? Või rääkis Karolin talle midagi? Ma loodan, et ta ei teinud seda. See ei saaks võimalik olla. „Näed, sa muutusid imelikuks. Ma ei suuda enam teadmatuses olla. Ma ei suuda selle kõigega üksi toime tulla. Ma ei näinud vahepeal und, kuid nüüd ma nägin, kuidas sul toimus Kuradiga võitlus. Sa panid mu muretsema,“ kogeleb ta.
„Mina pole mingit võitlust Kuradiga pidanud,“ teatan kangekaelselt. Õigemini ma ei mäleta, et ma oleks. Ma olen enam kui kindel, et see oli uni. Kuigi imelik on asjaolu juures see, et ma ei võpatanud üles, vaid lihtsalt ärkasin mingil hetkel. „Liz,“ manitseb ema mind. Räägin talle kogu eelneva loo ära, mis oli seotud selle ajaga, kui ma vangis olin, kuid rohkem ma talle ei räägi.
„Võib-olla näen ma und sellepärast, et Kurat tahab kätte maksta,“ ütleb ema üllatavalt mõistlikult. Ta usub seda lugu? Ta usub, et on olemas mingi inimene, kes lihtsalt maskeerub Kuradiks, et näidata oma võimu? Ja mina veel kartsin, et ta ei saa aru. See oli minust rumal, kuigi nagu öeldakse: parem karta, kui kahetseda. „Mis me edasi teeme?“ küsib ema minult. Kehitan laisalt õlgu, sest mul ei ole ühtegi ideed. „Parem on vist oodata,“ sõnan mõne aja pärast. Jah, see oli soovitus Karolini poolt, aga mul ei ole midagi paremat soovitada.
„Kas sa räägid sellest papsile ka?“ küsin. „Millalgi ma räägin, sest meil ei ole saladusi, kuid ma arvan, et ma teen seda mõnel reedesel õhtul, siis saab ta seda nädalavahetusel seedida,“ tutvustab ema oma ideed. See tundub hea mõte olevat. Kuid mind paneb muretsema Cathy suhtumine sellesse kõigesse. Tundub, nagu oleks ta Kuradiga vana sõber ning teab, kuidas temaga asjad käivad.
Mu tee viib Kollasesse Majja. Ma ei tea, kas Karolin tahab mind kuulata, arvatavasti oli siiatulemine viga, kuid samas, ma tahan kellegagi rääkida. Seisan ta ukse taga, süda taob rinnus. Ma ei mõista, kuidas saab olla nii raske koputada uksele ja lihtsalt „Tere“ öelda. Mu käed hakkavad imelikult värisema. Ma annan alla, venival sammul liigun mööda koridori trepi poole. „Liz, oota!“ kõlab kellegi tuttav hääl kaugelt. Automaatselt vaatan selja taha, kust vaatab mulle vastu Karolini naerul nägu. Kuidas ta suudab alati nii positiivne olla? Ta jookseb minu juurde ja vaatab mulle leebe pilguga otsa. Ma tean, selle pilgu eest ei ole mul enam võimalik põgeneda. Kuna ta mind nägi, siis pean ma kõik ära rääkima. Ükskõik, kas ma siis värisen või mitte.
„Tere,“ katkestan vaikuse. „Tere!“ hüüab ta eriti rõõmsal toonil. Kas midagi on hästi läinud, et tal nii õnnelik nägu peas on? Kas küsida seda või mitte? Doktor Lee kutsub mind oma kabinetti, kus palub ta mul istet võtta. Karolin vaatab mulle küsivalt otsa. See tähendab vaid üht, ma pean rääkima. Räägin talle sellest, mis vahepeal juhtunud on ning sellest, et ma ei tea, kas võitlus oli päris või mitte.
