Aga see kõik oli vaid üks unenägu, üks täiesti tühine uni. See oli nii sarnane reaalsusega, sest Fred rääkis seal väikeses ruumis oldud ajast ja ta oli sama mõistev nagu alati. Miks ma kiljudes üles ei ärganud? Nagu mul oli enne kombeks… Nojah, see oli muidugi siis, kui ma olin veel teise klassi jõnglane.
Jõllitan ees laiuvat tühja seina. „Mis sa mu tee peal seisad?“ küsin vihaselt tema käest. Rääkimisvajadus. Haaran kahe käega peast kinni ja ohkan raskelt. Lootusetus. Tühjus. Pettumus. Valu. Piin. Ebaõiglus. Mu pea vajub raskelt paremale õlale ning ma tunnen taas kord sellist väsimust nagu seal väikses ruumis.
Tunnen kellegi õrna, kuid samas jahedat puudust oma õlal. Üle selja jookseb külmajudin. Avan aeglaselt silmad ning leian ennast ikka veel siit kohutavast hämarast keldrist. Ehmunult vaatan ruumis ringi, kuid kedagi pole. Kuid kellele see puudutus kuulus? Ma ju ometi tundsin midagi – see ei saanud olla minu ettekujutus.
„Kõik kordub – ajalugu kordub. Enne olin siin mina, nüüd sina. On möödunud juba pea viis aastat, mitte keegi teine pole siin käinud, arvatavasti pole Bruno lihtsalt kedagi sobivat siia leidnud. Haha, mis sind siis siia tõi?“ küsib naishääl, mis kostub kusagilt kaugelt. See hääl väriseb, justkui kardaks ta midagi.
„See sama Bruno, kes ei suutnud leppida karmi tõega. Mis maailm see on, kui isegi oma arvamust ei või avaldada? Aga vahet pole, mis tehtud, see tehtud. Aega juba tagasi ei keera!“ vastan kurvalt. Ja mida ma saaksingi öelda? Või mõelda? „Jah, Bruno, see sama Bruno, kes… kes mind kunagi endale naiseks palus. See sama jätis, kes jättis mu altari ette ootama ja kes pärast mu röövis. Bruno, miks sa seda teed?“ Naise hääl murdub. Hakkan värisema, sest mulle meenub unenägu, kus me Koffiga abiellusime. Õudne on sellele mõelda.
„Mis edasi sai?“ tunnen huvi. „Mis siis ikka sai. Ta mängis minuga, viskas nurka ehk tõi siia ja siin ma nüüd olen. Üksi – tegelikult enam mitte, sest nüüd oled siin sina. Kuid ma ei ole enam inimene, kaugel sellest, ma olen peaaegu vaim või õigemini ma arvan, et ma olen seda. Ma ei tunne oma keha, ma ei näe oma käsi, kuid ma tean, et kui ma vastu seina jooksen, siis hakkab mu pea hirmsasti ringi käima – see tunne on samasugune nagu siis, kui ma pea vastu puud ära lõin. Aga see selleks. Räägi, kas Kurat on ikka sama võluv kui enne.“
„Minu maitse ta pole kunagi olnud, kuid nii mõnelegi tundub ta huvi pakkuvat, seega lööki peaks tal olema. Kas sa oled kiindunud temasse ikka veel?“ Ma pole kindel, kas siin ruumis üldse kedagi on, kuid kui ka pole, siis keegi ei saa kunagi teada, et ma siin üksi rääkisin. Ja kui keegi ka saaks, siis mis see tema asi on? Midagi peab ju inimene tegema, kui ta kuhugi hämarasse keldrisse pandud on.
See hääl vastab: „Ma armastan teda ikka veel. Ma tean, et ta on saatnud korda jubedusi, kuid ma ei suuda lakata temale mõtlemast. Iga päev, iga tund, iga sekund pöörleb ta mu peas. Ta ei anna rahu. Seda tunnet on raske seletada, kuid ma ei suuda teda vihata. Ma ei tea, kas ma tahaksingi seda, aga mu mõistus ütleb, et ma peaksin.“
Kuradil oli siis õigus – leidub inimesi, kellele ta tõepoolest midagi erilist tähendab. Ma nii lootsin, et see kõik on vaid tema igav fantaasia, kuid ma eksisin. Ja mida ma nüüd edasi teen? Jäängi siia keldrisse koos selle tundmatu häälega aega veetma, kuniks minust saab ka mingi vaim, kes jookseb vastu seina. Ei, ma ei anna nii kergelt alla – ma ei ole nõrk. Kui ma ka olen seda, siis ma pean tõestama vastupidist.
„Kas sa oled veel siin?“ karjun üle keldri, kuid vastust ei tule. Ainult minu hääl kajab, mis tekitab tunde, et ma viibin kusagil kaljude vahel. Küsin sama küsimuse veel, kuid ei midagi. Ma hakkan vist lolliks minema. Kõik need salapärased olendid: Roheline Ingel, garaaži vaim ning nüüd see keldri vaim, ei saa päriselt olemas olla. Ma kuulen ja näen neid ainult sellepärast, et ma olen nii palju päris maailmast eemal olnud. Jah, see vabandus meeldib mulle.
