Kaks päeva mööduvad sündmustevaeselt. Enamuse aega konutan lihtsalt oma toas või käin jalutamas, kuid see pole midagi märkimisväärset. Isegi Unenäo-Kurat ei taha mind külastada. Huvitav, kas ma olen talle kuidagi pahameelt valmistanud? Mind paneb imestama hoopis see, et Greg ei ole paar päeva ühendust võtnud. Kas on midagi juhtunud? Otsustan talle helistada.
„Jah,“ teatab vastuvõtja hääl. „Tsau, kuidas sul läheb?“ küsin. Huvitav, kas sellest kujuneb välja jälle meie tüüpiline vestlus? „Kuule, täitsa hästi. Kiired ajad on nüüd mingiks ajaks möödas, tahtsingi sulle just helistada. Näed, sa jõudsid ette. Kuidas sul?“ Aga kuidas mul siis õieti läheb? Ei lähegi vist kuidagi, kuid selle asemel vastan: „Tule minu juurde, siis räägime.“ Ta nõustub sellega.
Lähen ust avama, näen Gregi, kellel paistab hea tuju olevat. „Mis sa särad?“ küsin. Koos suundume minu tuppa ning alles siis otsustab poiss mu küsimusele vastata. „Mu vanemad said teada, et sa oled minu jaoks rohkem kui sõber. No, nad on veidi vanamoelised, õigem oleks vist öelda, et neil on teistsugune arusaamine. Aga ma arvan, et nad said aru, kui palju sa mulle tähendad. Olulist rolli mängis selle juures asjaolu, et ma olin su nimel valmis surema – mäletad see Kuradiga võitlus. Muidugi ei oleks ma suutnud seda võita, kui neid poleks,“ jutustab ta.
„Sinu vanemad aitasid siis kokkuvõttes mul sellest kõigest eluga pääseda?“ küsin imestunult. Kuidas peaksin ma kellelegi minu jaoks võõrale korda minema? „Võib nii öelda küll. Liz, kas midagi on halvasti?“ küsib ta. „Miks sa seda küsid? Enda teada on kõik parimas korras,“ vastan talle. Ta vaatab viivuks mind ning hakkab siis uuesti rääkima: „Tegelikult aitas mind isa, sest ta suudab seda teha. Aga ema, ta oli meile moraalseks toeks.“
„Mida su isa teha suudab?“ Gregi nägu vajub krimpsu. Kas ma küsisin midagi, mida ma ei oleks tohtinud küsida? „Noh, see on tegelikult pikem jutt,“ alustab ta. Kas see pidi kõlama nii nagu, ma ei viitsiks seda nii kui nii kuulata? „Räägi, muidu ma suren uudishimust,“ veenan teda rääkima.
„Vot seda ma ei usu,“ hiilib ta teemast kõrvale. Kas ma pean tõestama? „Okei, eks sa ise tead, kas räägid või ei, ma lähen teen endale tassi teed,“ ütlen ning ruttan toast minema. „Oota nüüd! Ega see asi nüüd nii ka ei ole. Lihtsalt…“ Suundun tuppa tagasi. Kui ta rääkima hakkab, siis minugipoolest võib see tee oodata.
„Mu pere pole täiesti tavaline,“ proovib ta jutuga aeglaselt alustada. „Mu ema on tavaline inimene, kuid mu isa Heremes on jumal, kes toob inimestele sõnumeid. Ma tean, et sa tahad teha mingeid otsuseid, kuid palun, kas ma võin lõpuni rääkida?“ Ta vaatab küsivalt mulle otsa. Noogutan. Vaatan talle otsa ning proovin leida temas midagi, mis ei ole inimesele sarnane, kuid ma ei leia seda.
„Mu isa on küll tavaliselt hea jumal, kes proovib kõike saavutada heaga, kuid Kuradi puhul ei õnnestunud tal see. Ma võitlesin Kuradiga, kuid ta ei surnud. Ta oli elus. Kuna Hermes andis sulle mõõga, mis pidi võitma, siis nii see ka juhtus. Kurat oleks võitnud, kui mu isa poleks appi tulnud. Mu isa ütles eile, et Kurat puhkab nüüd Põrgus, kust tal pole võimalik pääseda. Sa ei pea enam millegi pärast muretsema,“ jutustab ta. Viimased laused lohutavad mind. Kuid see peab siis ühtlaselt tähendama ka seda, et see viimane lahing, mis toimus, oli päris. Miks ma ei mäleta midagi sellest, kuidas ma koju jõudsin?
„Ja sina, kas sa oled… jumal?“ küsin küsimuse, mis mul hingel kripeldab. Ma oleks enne pidanud tänama, mul ei tohi see meelest ära minna. „Ei, ei ole. Kuna mu isa tõi inimestele sõnumeid, siis armus ta mu emasse, kes on inimene. Ja mu ema nõustus vaid kooseluga, kus järglastest ei saaks jumalad. Ta ei tahtnud meid ohtu panna. Kuid kas see loeks midagi, kui ma oleksin jumal?“ Mu süda hakkab kiiremini põksuma.
„Ma ei tea, ma ei oska midagi arvata,“ kogelen. Ta võtab mu käest kinni. Tõmban oma käe tema peost ära ning tõusen rutakalt püsti. Torman majast välja. Mul pole õrna aimugi, mis minuga toimub.
