Kuulen tormi huilgamist, mis võpatab mu üles. Greg on jäänud magama, aga mida ma lootsin? Et ta valvab mind terve see öö? Küll ma olin idioot. Käib mingi kraks ning veel teinegi. Üle kogu mu keha jooksevad külmajudinad. Ma ei näe midagi, sest kõik on nii pime. Ma tahaks näha, sest siis oleks mu hirm palju väiksem. Äike lööb ning vihmasadu tugevneb veelgi. Mul on tunne, et me saame märjaks ja hommikul oleme jääpurikad valmis. Kuigi see on vist ebareaalne, sest siin ei ole miinuskraadid.
Istun pehmel sambal, peagi tõmban jalad krõnksu. Kas nii on mul parem olla? Kellegi kiired, kuid valjusti kostuvad sammud ehmatavad mind. Keegi tuleb, keegi on avastanud meie salapaiga. Nad tahavad kätte maksta. Kõik tahavad… Satun paanikasse, kuid ma ei julge häält teha, ma kardan, et nad kuulevad mind ja tulevad kohe mulle järgi. Jah, nad tahavad mu siit ära viia. Nad tahavad mu viia Kuradi juurde, panna saja luku taha, et ma kunagi ei saaks enam põgeneda. Neile ei meeldi, et ma olen nii lähedale õnnele. Nemad ei saanud olla õnnelikud, sellepärast peavad ka teised olema nende sugused. Siis on maailm võrdsem – seda nad arvavad. Ma tunnen nii.
Käib pauk ja veel kaks pauku. Neid oli kolm – kas see tähendab, et Kurat on teel? Ei, ta ei taha ju ometi sellise tormiga metsas ringi luusida. Aga võib-olla on ta maskeerunud kiskjaks ning ei karda ühtegi ilma – see tundub reaalsena. Ma ei taha minna tagasi. Ma ei taha enam olla üksi. Ma tahan minna tagasi reaalsusesse, kus on mu koht.
Katu?! Kas sa tõesti jätad mind üksi? Üksi võitlema selle deemoniga? Ma ei ole nii tugev, ma pole seda kunagi olnud. Katreen, miks sa seda teed? Miks?! Palun, palun, tule tagasi! Sa ei saa nii! Sa ei tohi nii! Mu põskedele valguvad pisarad, suured soolased pisarad. Nad lihtsalt voolavad, kuhugi, kus nad arvavad leidvat endale õige koha. Aga sellel pole tähtsust. Minu pisaratel pole tähtsust, sest need ei too Katut tagasi. Keegi ei too teda tagasi! Mitte keegi! Miks ei võinud mina minna?
Tuule ulgumine jääb väiksemaks, vihma tibutab õrnalt ning äikesest pole jälgegi. Kas kõige hullem on möödas? Kellegi imeilus laul kostub kõrvadesse. See on meloodiline, kuid armas viis. Jään seda kuulama. Kes seda laulab? Miks ta teeb seda öösel, kusagil pimedas metsas, kus on ohtlik. Hääl vaikib ning kaugelt kostuvad rasked sammud, mis lähenevad mulle. Katan automaatselt kätega silmad, kuigi ma tean, et kui see elukas tahaks onni tulla, siis teeks ta seda nii kui nii. Mu kujutluspilt elavneb.
Näen silmade eest suurt mammutit, kes vaatab mulle silma. See järel ja möirgab ning tormab minu poole. Tema kihvad näivad nii teravatena, et need võivad hetkega minust läbi minna. Siis jääks mu kehasse auk… Külmajudin jookseb üle selja. Ja siis ma suren, endal kihv läbi keha surutud. Sammud vaikivad – võib-olla leidis ta oma sihtkoha. Kuulan mõnda aega vaikust, kuni vajun pehmele samblale ning uinun.
*
„Hommik!“ hüüatab Greg reipalt. „Hommik – isegi päike paistab,“ rõõmustan. „Kas sa magada ka said?“ küsin lootuses, et ma oma eilse draamaga teda väga ära ei ehmatanud. Ta noogutab ning ulatab mulle marjadega kõrre. Vaikus.
„Ega sul kahju ei ole, et me lossi siia jätame?“ küsib Greg naljatades. „Kõigele mõtleja, hakkame parem liikuma, siis on lootust millalgi inimeste sekka jõuda,“ teen ettepaneku. Nooruk sööb oma marjad ära ning väljub onnist. „Minugi poolest, sammu marss,“ muigab ta.
„Ma ei oska marssida,“ tõden. Noormees naerab ning hakkab marssimist demonstreerima. Jõuame suure teeni. „Me peame uuesti metsa minema, sest seda teed mööda teeksime me väga suure ringi,“ räägib Greg. Meie teekond jätkub.
Kuidas Katul läheb? Ma loodan, et Jimmy ja ta meeskond hoolitsevad hästi ta eest. Mets tiheneb, kuid see ei tekita mulle paanikat, sest ma olen koos tõelise Džungli-Gregiga. Maa müdiseb õrnalt – järelikult on siin keegi. „Kas need hääled kuuluvad loomadele?“ küsin džungliperemehelt. „Ei, need on inimeste omad. Varjume põõsaste taha. Pikali!“ hüüatab ta. Teen nagu kästud.
