Ettevaatlikult lähen saali, kuid leian eest tühjuse. Seega vist viimne kui üks uskus neid mänge. Ja mida ma nüüd teen? Mida ma teha saaksin? Enne oleks saanud midagi Gregiga koos ette võtta, aga nüüd? Küll ma olen ikka idioot. Kuulen kellegi kiireid samme lähenemas. Peidan ennast kiiresti maaniulatuva kardina taha ning jään lootma, et see inimene ei kavatse pikkemaks ajaks saali jääda.
Kuulen selle inimese katkendlikke hingetõmbeid. Kas tal on halb? Kas ma peaksin vaatama, kas temaga on kõik korras? Ei, ma ei saa seda teha, sest see võib lõks olla. Kuid, kui tal peaks midagi minu pärast juhtuma, siis ma ei saa seda endale mitte kunagi andestada. Mida ma teen?!
“Kui see siin on minu maja ja mina olen Kurat, siis olen ma ju päris rikkas inimene. Ei, ma pole inimene, ma olen saatan, kes tahab võimu endale saada. Ma olen uus kuningas, alatiseks. Minu maja, seega võin mina selles viibivate inimestega teha, mida ma tahan. Seda ei saa ju mulle ometi mitte keegi keelata. Minu maa ning siin tuleb vaid minu käske täita. Minu käsud – oh, see k’lab nii toredasti!” Kurat naerab oma totakat naeru.
Hea, et ma otsustasin vaikselt vaatemängu jälgida. Huvitav, kas keegi aimab, mis siin tegelikult sünnib? Loodan, et nad varsti saavad sellest aru. “Kahju, et mul ei ole laulutüdrukut, kes mulle laulaks. Hm, aga seda asja annab ju korraldada. Teenrid mul on – päris tublid teised. Kuigi kunagi ei või teada, mis nende peakoludes toimub, aga see selleks. Ma olen juba neid vist piisavalt hirmutanud, seega ma ei usu, et nad siit nii pea lahkuvad. Aga laulutüdrukut oleks mul küll vaja. Sellise ilusa häälega ja… Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam mulle see mõte meeldima hakkab.”
*
Oleme kõik maja väiksemas ruumis, kus meil on kitsas. Inimesed on paanikas, seda võib lugeda nende nägudelt. Katreen trügib minu poole ja sosistab kõrva: “Kuule, mis sa arvad, kauaks me niimoodi siia jääme?” Kehitan õlgu. “Kas sa rääkisid kõigile Kuradist?” küsin neiult. Ta raputab pead. Vähemalt pole kellelgi aimu, kes ta tegelikult on ja mida ta eelnevalt korda saatnud on. Kui aus olla, siis oleks väga piinlik tunnistada meie suurimat viga – kutsuda Kurat välja.
“Kaua see mölakas laseb meil siin olla? Kas ta aru ei saa, et meil on olemas oma perekond, kes vajab meid. Kurat, need tunded on talle vist ikka väga võõrad,” kisendab proua, kellel on peas hiiglama suur kübar. Muidugi ei tea Kurat, mida tähendab mõiste perekond või, mida see võib üldse inimesele tähendada. Aga no kuidas ta saakski seda teada?
“Mina nõustun sinuga täielikult. See ennast täissiga on läinud ikka tõsiselt üle piiri. Teha selline suurejooneline maskipidu ja siis toppida meid nagu sokke siia väiksesse ruumi on ikka alatuse tipp. Kuidas ta julgeb küll? Mul on nii hea meel, et mu mees otsustas koju jääda, aga vähemalt ta teab, kus ma olen. Loodan, et ta tuleb varsti meid siia päästma. Kallis, Martin, tule juba kiiremini! Mu õhk hakkab otsa saama!” räägib uhke kleidiga daam.
Kui ma hoolikalt jälgin seltskonda, siis tunduvad enamus inimesi olevat keskealised või üle selle. Ainult mõned noormehed on minuvanused, kuid neiusid ei paista siin küll olevat. Kas Kurat tahab külaliste valikuga samuti midagi öelda? Miks ta kutsus ainult meie vanused noormehed?
“Kui mina kohe süüa ei saa, siis annan mina otsad,” karjub eriti heleda häälega naisterahvas. Ja kui anda talle süüa, kas ta oleks siis oma eluga rahul? Kas elus ongi vajalik ainult toit? Ja ta võiks olla vabalt terve oma elu siin, kui ta saab süüa? Siis on ta küll väga vähe nõudlik.
“Naised, mida te hüsteeritsete? Kas te ei mõista, et ta naudibki seda, et te lihtsalt karjute. Meil on vaja plaani, aga selleks tuleb panna oma pea tööle. Mõistate, karjumisega ei saavuta midagi. Me asume põhimõtteliselt metsa sees ning vaevalt, et keegi teid kuuleb… Võib-olla ei kuule teid isegi Kurat, nii et võite meie kõrvu ilusasti sellest kisast säästa. Kas kellelgi on ettepanekuid, mida edasi teha?” Lõpuks ometi mõni mõistlik inimene, kes hindab olukorra tõsisust.
