„Kuidas sul Gregiga läheb?“ küsib ema autosse suurt piknikukorvi tõstes. Seda küsimust ei oleks ma temalt oodanud. Võib-olla on ta tähele pannud mu tujutu olekut, see näiks loogilise selgitusena. „Ei lähegi kuidagi. Ta on paar korda helistanud ja küsinud, mis meie vahel juhtus, aga ma pole talle vastanud, sest mul pole aimugi. Ma ei tea, me kaugeneme iga päevaga aina rohkem ja kui me räägime, siis lõpeb see alati… kohutavalt,“ räägin talle. Mul pole seda mõtet nii kui nii varjata, sest ta on läbinägelik ja pinniks kõik varem või hiljem välja.
„Kurb, et teiega nii läheb. Mul oli omal ajal ka selline kogemus, aga siis ei olnud asjalood sellised. Ta oli pidevalt tööga hõivatud ja siis ma millalgi märkasin, et teda ei eksisteerigi enam sellisel moel nagu varem. Ma ei tea, temaga suhelda oli hiljem üldse väga imelik, sest ta oli alati kuidagi külm. Kuigi teie puhul ma loodan, et te ikka leiate uuesti ühise keele,“ räägib ema. Ühise keele? Millal see küll juhtub?
„Nii kõik on valmis. Mine vaata, kus Martin on,“ palub Cathy mind. Leian isa elutoast jalgpalli vaatamast. Ta ei saa kuidagi teisiti? „Paps, lähme. Pealegi on see jalgpall kordus, isegi mina tean. Tule!“ Martin vaatab ootusärevalt teleriekraani. Lähen tema poole ning tirin teda kätest just nagu ma oleks väike laps, kes tahaks, et vanem tuleks vaatama mänguasja, mille ma just poeriiulilt leidsin. „Kohe tuleb hea löök,“ ütleb ta.
„Täpselt samasugune löök oli eile ka. Ja ma tean küll, et sa vaatasid eile ka seda mängu. Tule!“ Ta ei tee minust välja, vaid vaatab ikka lummavalt seda vutistaari. Otsustan seista telerile ette. „Okei, sinu võit!“ Ta tõuseb püsti ning klõpsab televiisori kinni. Koos suundume auto juurde. „Ma mõtlesin, et te ei tulegi enam,“ iroonitseb ema. Istume autosse ning sõit võib alata.
Sõidame linnast välja. Meie sihtkohaks pidi olema järv ning selle lähedal olev grillplats. Hea mõelda, et vähemalt täna saan ma kõigest sellest eemale. Ja ma arvan, et Gregil on väike lootus mind siit leida. Võib-olla peaksin ma olema mõistvam ja elama lõpuks ometi olevikus, mitte minevikus. Aga Katreen ei anna mu peas rahu, justkui tahaks ta, et ma pööraks millelegi tähelepanu. Kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud?
„Kas sa ei tulegi?“ küsib ema pagasnikust korvi võttes. Alles nüüd märkan, et me oleme kohale jõudnud. Tulen autost välja ning võtan piknikulina, millega suundun järve poole. „Siin on päris korralik grill,“ ütleb isa rõõmsalt. Valime emaga sobiva paiga, kuhu paneme lina koos toiduga. Vaatan järve, mis ei laineta – see on peegelsile ja läbipaistev. Siin on nii ilus, tõden.
„Kas sa tahad midagi või ootame grilli ära?“ küsib ema. „Mul ükskõik, aga grilliga läheb ju aega. Me võiks ujuma minna, ma arvan, et paps saab ilusasti hakkama,“ teen ettepaneku. „Minge, minge,“ ütleb Martin mu sõnade kinnituseks. Võtan suvekleidi bikiinide pealt ära ning koos Cathyga jookseme võidu vette.
„Siin on nii soe,“ ütlen, kui me oleme nabani vees. „Mis sa arvad veesõjast?“ küsib ema ise pritsima hakates. Pritsime üksteist, kuni mõlemal saab isu täis. Isa viipab käega meie poole, mis tähendab seda, et liha on valmis. „Nagu väikesed lapsed,“ kommenteerib ta meie veesõda, kui me oleme välja tulnud. „Kas sul on midagi selle vastu?“ küsib ema naerdes. „Vähemalt on kellelgi lõbus,“ tõdeb isa.
„Sul ei ole siis lõbus? Me tulime siia lõbutsema,“ räägib ema. Hakkame isukalt sööma. „See on nii hea,“ ütlen keset vaikust. „Tore, et maitseb.“ Väljas hakkab hämarduma, pole ka ime, sest me hakkasime alles viie paiku tulema. Ema ulatab mulle teki, mille ma endale kohe ümber mässin. Nii on hea soe olla.
Mõne aja pärast on kuulda inimeste lähenevaid samme. „Näete, me pole ainukesed, kes ilusa koha üles leidsid,“ ütleb kellegi, minu jaoks tundmatu hääl. Vaatan tulijate poole. Nad on täiesti tavalised minuvanused noorukid, kes tähistavad nädalavahetuse saabumist õllega. Nad istuvad pinkidele, mis ümbritsevad lõkeplatsi. „Poisid, teeme tule, siis alles algab tõeline pidu,“ teeb keegi neist ettepaneku.
