Mu sihiks on jälle kabinet 123. Ma ei värise enam majja minnes, mis sellest, mida teised arvavad. Trepist üles jooksnud, jään seisma kabineti ees. Sisse minna või mitte? Otsustan taas kord istuda selle toolile ning oodata ukse avanemist. Panen kõrvaklapid pähe ning vaatan tuimalt seda ust. See ei avane. Miks? Ja nüüd ma ootan, et see avaneks, kuigi ma ei tahtnud ise esimesel päeval siia tulla? Nii kiirelt võivad siis arvamused ja tõekspidamised muutuda. Imelik. Uksest väljub umbes kolmekümnendates mees, kellel on käekõrval väike plikatirts. Tüdruk vaatab mulle otsa, võtab Lotte käest kinni ja lehvitab sellega mulle. Armas, mõtlen.
„Liz, sa oled täna varajane,“ ütleb Karolin mind nähes. „Hommik,“ otsustan tervitada. Ta vastab samaga ja kutsub mind edasi. Kõik on siin kabinetis nii tuttavaks saanud. Alles see oli, kui ma esimest korda siia asusin, kuid nüüd on saanud see peaaegu igapäevaseks nähtuseks, et ma olen jälle siin. „Kas jätkame sealt, kust pooleli jäime? Nii, ma võtan oma märkmed lahti. A, sina oled see tüdruk, kes proovis Kuradit välja kutsuda.“ Ta loeb oma märkmeid. Mul oli õigus, ta ei hooli sellest loost nii, nagu ma oleks oodanud. Muidugi, see olekski liiga suur unistus, kui võõrale inimesele läheks korda. Mu tuju langeb, sest ma olen pettunud. Parem oleks siit lihtsalt põgeneda, ma ei usu, et ta jookseks järgi.
„Sa muutusid nii mõtlikuks. Kas sa jagad minuga oma mõtteid?“ küsib ta. Vastan kiiresti: „Ei!“ Ta ohkab ning hakkab uuesti lugema oma märkmeid. Ma lihtsalt jälgin ta tegevust, sest mida muud mul ikka oleks teha. Tegelikult on mul olemas vist kaks võimalust. Üks neist oleks lihtsalt ära jooksmine ja teine oleks loo edasirääkimine. Kuid samas, milleks rääkida, kui inimesele ei lähe see korda? See on ju hääle raiskamine ja tema kõrvade kulutamine. Seega on meile mõlemale kasulik lihtsalt see probleem olematuks teha. Naeran mõttes oma mõttekäigu üle.
„Mis teiega seal veel juhtus? Ma olen kindel, et te ei teinud ainult majapidamistöid seal,“ avaldab doktor Lee oma arvamuse. „Ma rääkisin eelmine kord sellest, et ta kutsus meid peole. See toimus tema majas ning sinna oli kutsutud hulganisti külalisi. Ma kohtusin Gregiga, kes hiljem mu ka päästis. Ta on justkui ingel, kes tegi mu piinadele lõpu. Kuid ühte ta ei suutnud – ta ei suutnud päästa Katreeni,“ nuuksun.
„Mis Katreeniga juhtus? Kas Koff tegi talle midagi?“ küsib Karolin. Noogutan. „Ta piinas teda ja siis arvatavasti suri ta valu kätte. Kui ma viimane kord teda nägi…, siis oli ta nii elujõuetu. Mul oli teda valus näha, kõige rohkem teeb mulle haiget see, et alati, kui keegi temast räägib või ma mõtlen talle, siis ta meenub mulle sellisena… Käed seotud toolile, nägu verine ning kaelal suur haav. Ta meenub mulle alati räsituna. See teeb haiget,“ räägin. Nõustaja noogutab ning palub mul põhjalikumalt rääkida peost. Teen seda peaaegu et meeleldi.
„Gregi-sugust meest tahaks kohata vist igaüks,“ ütleb psühholoog. Mida ta sellega öelda tahab? „Meie aeg on vist läbi,“ kaldun teemast kõrvale. „Täna küll, kuid sa saad homme tulla, kui sa peaksid tahtma lugu edasi rääkida. Homme samal ajal. Hoia end!“ Tänan teda hea soovi eest ning lahkun sellest majast. Vähemalt suutsin ma mingi osa loost ära rääkida. See, et ma Katut nii mäletan, on kohutav. Ma tahan teda mäletada rõõmsana ning positiivse inimesena. Mul on hea meel, et ma sain kellegagi oma lugu jagada, see oli küll ainult osa, kuid ma tunnen tohutut kergendust.
Tee viib mind pargini, otsustan seekord peatuda ning istuda ühele vabale pingile. Vaatan rõõmuga askeldavaid lapsi, kes mängivad. Ei tasu vist mainida, et nad paistavad väga õnnelikud olevat. Lapsepõlv on tore aeg, sest siis ei ole sul erilisi kohustusi ning samuti on ka inimestega hoopis kergem suhelda. Elu tundub siis olevat üldse kuidagi lihtsam. Kuid mida tavaliselt lapsed teevad, kui unistavad? Nad tahavad kiiresti suureks saada. Kuid nüüd, kus mina olen suur, tahan ma küll vahapeal kangesti olla laps, kes lihtsalt ehitab liivalossi.
