Varjan oma mineviku.
Hoian enda sees saladust. Välja öeldes muudaks see mu elu.
Olen kannatanud piisavalt.
Minusugused mind ei salli.
Peavad mind ohuks, sest olen tugevam.
Naljanumber ma ütlen.
Kõnnin mööda pimedaid tänavaid. Kõik on nii tühi öösel.
Miks on päev see aeg kui kõik väljas on?
Kuulen kuidas seljatagant peatub vana auto.
"Hei kenake!" karjus roolis olev mees.
Ma ei pööranud talle tähelepanu.
"Kas su ema sulle viisakust ei õpetanud ?" lausus mees kui nägi et liigun edasi.
Selle lause peale jäin ma seisma ja naeratasin endale õelalt.
"Vott nii juba läheb" ütles mees.
"Tule peale viin su kuhugi" lisas ta.
Pöörasin ümber ja kõndisin auto poole.
"Oii sa oled veel kenam" ütles too mees.
Sa ei taha teada kui kena ma tegelikult olen. Mõtlesin omaette.
Sõitsime linnast välja ja peatusime tee ääres.
"Kas võtad ise riided seljast ?" küsis mees.
" Arvasin et viid mu koju või midagi ?" ütlesin ma, üritades jäta nõrgukese mulje.
"Mis sa jamad!" ütles mees vihaselt ja hakkas mu riideid kiskuma.
Sa oled loll.. Mõtlesin enda peas.
Mees lõpetas mu riiete kiskumise ja hakkas paanitsema "Mis kurat see on?!". Ise vaatas otse tee peale.
"Ma ei näe midagi" ütlesin ma naeratades.
"Mida sa mulle tegid!" karjus mees.
Lähenesin mehele ja sosistasin "Ma kolasin su peas" ning hakkasin naerma.
"Ja need on su hirmud ja kas poleks veider kui need juhtuks praegu" lisasin ma.
Mees nägi nüüd jälle reaalsust.
"Sa oled nõid!!" karjus mees mu peale.
Ma puhkesin üha rohkem naerma.
"Ma olen hullem kui nõid" sosistasin talle.
Avasin auto ukse." Vaata et su auto boom boom-i ei tee"ütlesin enne väljumist.
Ta hirm oli plahvatus ja suremine.
Kõndisin mööda teeäärt tagasi.
Vaatasin korraks auto poole ja naeratasin mehel.
Mees kihutas autoga minust mööda.
1..2.....3 lugesin peas.
Käis suur pauk ja tume suits tõusis taevasse.
"Ma ütlesin et oled loll" ütlesin omette ning seadsin sammud tagasi linna poole.
