Olevik tuleviku minevikus

2. peatükk

Mõnikord mõtlesin sellest pargist kui oma pühast paigast, või midagi sinnakanti. See ei pruukinud näida nii eriline – park nagu park ikka oma rohelise muru ja kõrgete puudega. Talve eel oli kõik veel ka raagus ja üpris hüljatud väljanägemisega. Maapind teeradadevõrgustiku vahel oli kohati pigem must ja mullane. Kuldsed langenud lehed, mis mõni päev tagasi seda puudealust katsid, olid nüüdseks hunnikuteks kokku riisutud. Ent miski ei saanud kaotada siinset loomulikku ilu.

Mööda pargi idapoolset külge ranna suunas kõndides võtsin kaamera välja ja riputasin kaela. Tegin kiire peatuse selle režiimi korrigeerimiseks. Kui aparaadi silme eest langetasin, vaatas mulle üle vallikraavi vastu piiskopilinnus. Lihtne vana kastitaoline kivist ehitis, ilma mingisuguste keerulise ja toretsevate kaunistusteta.

Mu suunurkadesse kerkis naeratus. Tõstsin kaamera silme ette tagasi, sättisin fookust ning klõpsatasin. Leidsin küll nurga, et lossi tagant paistev päike pildile ei jääks, ent tulemuse jättis see siiski veidi tumedamaks kui olin lootnud. Sellele vaatamata olin rahul. Mis siis, et ma selle sama koha peal seistes linnusest juba üle mitme tosina pildi olin võtnud. Raske oli niisama mööda jalutada.

Enne kui edasi uitasin, võtsin paar pilti ka hotellist, mis oma raveliinil peaaegu sama silmapaistev oli kui loss ise. Lisaks sattusid kaamerasilma ette igasugu juhuslikud sihtmärgid nagu üksikud pardid kraaviäärsel murul, praegu nii mahajäetuna näiv laste mänguplats liivakasti ja kiigega, tühi paadisild ja isegi sammal vanadel puutüvedel. Kodus olin oma minisülearvutisse laadinud juba sadu pilte, millest kustutasin tõesti vaid üksikud. Suure osa moodustas linnus eri nurkade alt. Muidugi oli ka muid paiku, kuhu Kuressaares oma kaameraga rännanud olin. Lossipark oli lihtsalt minu vaieldamatuks lemmikuks.

Ma polnud tegelikult kuigi lähedal professionaalsusele, mis puudutas mu fotograafiaoskusi. Olin kõik omandanud kogemusest ja vaid isa ainsana oli paaril korral maininud, et mul on õige objekti ning nurga leidmiseks hea silm. Sellel põhineski enamus mu enesekindlusest. Ma ei plaaninud selle hobiga midagi suurt, vaid pildistasin eelkõige enda jaoks. Enamus pilte jäid sülearvuti lugematutes kaustades määramatuks ajaks unustusse.

Märgates lossihoovist kagu suunda jäävat raveliini, lisasin sammule särtsu, et ületada vahemaa, mis eraldas mind saarekesele viivast sillast. Need künkad keset vallikraavi olid mu lemmikud terves pargis.

Kaarja silla keskel kallutasin ülakeha veidi üle käsipuu, et tuule käes virvendava veepinna poole vaadata. Selle all olid näha pruunikad vetikad, mida vesi endaga kaasa tiris, ent mis kangekaelselt siiski põhjast kinni hoidsid. Ühe tuuleiiliga kandus minuni vaevu tajutav soolakas lõhn. Mööda äsja käidud rada ranna poole suundudes olin seda alati ootama jäänud. Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin hetkeks silmad. Laskusin kükakile ja tõstsin aparaadi taas silma ette, püüdes leida õiget fookust ja vaatenurka, et peale jääks nii osake sillast kui ka eemal seisev linnus. Miski selles kombinatsioonis aga ei klappinud. Pidin oma kohal aina üht- ja teistpidi nihelema, enne kui sõrme aeglaselt nupule lähendasin.

„Astu käsipuust samm eemale. Proovi nii."

Võõras hääl pani mu võpatama. Ma polnud tähelegi pannud, et keegi läheduses oleks viibinud. Taha vaadates nägin noort naisterahvast seismas silla alguses, käed pika musta villase mantli taskutes. Tema peaaegu poole seljani langevad tumepruunid juuksed olid tuulest sasitud. Naise näol oli õrn naeratus, kui ta peaga lossi suunas nookas, tuletades mulle meelde oma soovitust.

Silmitsesin teda hetke kahtlevalt, kuid tegin, nagu ta oli öelnud. Mulle ei meeldinud, kui võõrad otsustasid hakata juttu puhuma, kuid tema korralikku välimust arvestades ei arvanud ma praegusest midagi halba. Väikese sammu vasakule liikunud, langesin taas kükakile. Otsisin õige nurga. Klõpsatasin. End uuesti sirgu ajades vaatasin tulemuse kohe üle.