Olevik tuleviku minevikus

11. peatükk

Kuigi Vampiir ei näidanud tujutust kauaks üles, ei saanud ma selgitust tema kätel olevate armide kohta siiski. Tema vastused jäid napisõnalisteks ning ajasid pigem segadusse kui tõid selgust. Mul jäi üle vaid möönda, et tema on selles mängus osavam ja tõenäoliselt saan oma tahtmise ainult juhul, kui tal peaks tekkima tuju mängida lahket. See omakorda näis esinevat ainult hea, tõsiselt hea õnne korral.

Mu vampiirivabast päevast ei tulnud samuti kohe midagi välja. Akna taga hakkas juba hämarduma, vanemad polnud ikka veel koju jõudnud ning too lösutas selili mu voodil, Niki magamas keras vastu tema külge. Taldrik veel kahe Kirju Koera tükiga lebas taburetil meie vahel. Suurem osa oli siiski alles külmikus; tuli välja, et isegi tuleviku-mina ei kannatanud ühekorraga nii palju suhkrut sisse ajada. Ise istusin kirjutuslaua taga, otsustanud esmaspäevaks jäänud koolitükid ära teha. Kohati lootsin, et Vampiiril seepeale piisavalt igav hakkab, et teda lahkuma sundida.

Kummalisel kombel muutusin aina kindlamaks, et suur, enamuselt seletamatu osa minust tahtis kohtumisi Vampiiriga vältida. Isegi, kui ta peaks rääkima tõtt; sügaval sisimas ei olnud ma veel sajaprotsendiliselt kindel.

Kui Vampiir tõusis, ei pööranud ma talle tähelepanu. Jätkasin eiramist ka siis, kui ta küünarnukkidega mu kõrval lauale toetus. Mõnda aega jälgis ta mu tegemisi vaikides, aga viimaks muutus lähedus mu jaoks ebamugavaks, olgugi, et olime sama.

Vampiir katkestas vaikuse esimesena.

„Miks sa seda teed?"

Mu käsi peatus viivuks, kui silmad üle valminud teksti libisesid. Õige vastuse asemel aga pistsin: „Sina peaksid ju mäletama."

„Elus on hetki, mil küsid endalt: miks kuradi pärast ma seda tegin?" Ilma hoiatuseta tõmbas ta lehe mul nina eest, nii et paberi kohale jäänud pastakas sellele peenikese kriipsu tõmbas. Tahtsin lehte tagasi krabada, kuid arvasin, et stseeni korraldamiseks pole mõtet. Näitasin vaid pilguga oma pahameelt ja sirutasin käe, et ta selle mulle ise tagastaks.

Vampiir ei vaadanud mu poolegi.

„Anna pastakas," ütles ta.

„Miks?"

„Adeele otsustas loota sinu abile. Las see siis olla tema tasu."

Ta tahtis raamatuülevaate Adeele jaoks ära rikkuda. Klõpsatasin pastaka kinni ja ristasin käed. „Ma ei hakka lubadust murdma."

Vampiir turtsatas naerda. „Kas lubasid, et kirjutad talle raamatu ümber ilma ühegi veata?"

„Ma ei kirjuta ümber," vaidlesin vastu. „See on ülevaade. Ja ma ei riku midagi."

„Anna pliiats."

„Ei."

„Adeele kasutab sind ära."

Vidutasin tema poole silmi, kuid ei vastanud. Mu uhkus ei lasknud tunnistada, et tal võis olla õigus. Adeele oli enam-vähem ainus, kes koolis minuga suhtles.

„Tõsiselt. Kui ma juba minevikus viibin, võiksin ka mõne tehtud vea parandada, kas sa ei arva?" Vampiir vaatas mind, nagu oleks iga hetk valmis pastaka jõuga oma kätte võitlema.

Meie vastastikuse piidlemise katkestas välisukse sulgumise heli. Muutusin ühtäkki ärevaks, kuna ei ema ega isa polnud Vampiiriga kohtunud. Nad isegi ei teadnud, et keegi veel peale meie kolme siin korteris viimastel päevadel käinud oli. Mul polnud aimugi, mida neile öelda. Kindlasti mitte tõde.

Vampiir taipas ka ise, et oli liiga kauaks jäänud. Paar sekundit oli tema pilk mu toa uksel, siis pani ta lehe lauale ja haaras taldrikult Kirju Koera tüki. Teel toast välja hammustas ta sellest paraja suutäie, nii et sõnade asemel ta vaid viipas laisalt hüvastijätuks.