Olevik tuleviku minevikus

22. peatükk

Isegi kui peavalu polnud terav, jäi see konstantseks ning häirivaks kaaslaseks terve järgnev päev. Aeg-ajalt andis see end tunda ka valulikumate tuksetena, kui end näiteks liiga järsult liigutasin. Seetõttu ei möödunud nädalavahetus minu jaoks kuigi aktiivselt.

Jagada terve päev teleka ees lösutamise ja oma tuppa lukustumise vahel ei ole just parim viis veeta nädalavahetust, ent ei saa väita, nagu tuleks seda harva ette. Sisustasin aega mõne hea raamatu või vana hea kujutlusvõimega, unistades aegadest ja kohtadest, mis jäid ka ajarändurite ja vampiiride maailmas vaid unistusteks. Ema ja isa olid mõlemad kodus ja tõttöelda näis see viimase aja kohta juba mõnevõrra kummaline. Ometi ei saanud märkamata jätta vahemaad, mis oli pikapeale minu ja nende vahele hiilinud. Samamoodi nagu nende endigi vahele.

Reede õhtul olingi kohe peale koju jõudmist magama jäänud. Seepärast sain alles järgneval hommikul oma uue kehakaunistusega lähemalt tutvuda. Kuna haav oimukoha juures enamuselt juuksepiiri sisse jooksis, olid sealt ümbert juuksed maha aetud, et see korralikult kinni õmmeldud saanuks. Pühapäeva õhtul duši all käies seisin pikki minuteid peegli ees, seda väikest lappi oma peanahal mõrult silmitsedes, püüdes leida viisi juuste sättimiseks nii, et see võimalikult vähe silma paistaks.

Nädalavahetuse teiseks päevaks oli peavalu juba tunduvalt vähenenud, jättes peamiselt alles vaid tundliku haava. Kaameraga ringi uitama ma siiski minna ei raatsinud. Mõistsin seda otsustades, et viimasel ajal polnudki mu pikaajaline lemmiktegevus enam nii tihti mul meeles püsinud. Küllap võis siin süüdistada kogu lähiaja ebaharilikku melu. Ka oli talvise pööripäeva lähenemist märgata. Tänu päikese varajasele loojumisele ei olnud mul iga kord aega tundide lõpus isegi parki jõuda, kui vajalikud valguskiired juba hajusid.

Uue nädala algul läksin kooli poole hirm põues. See, mida Vampiir Katile ja Ristole tegi, polnud midagi, mille tagajärgi olnuks võimalik kindlates piirides ennustada. Tundus võimatu, et taoline lugu üle kooli ei levi. Vampiir kroonitakse vaimuhaige või muu suursuguse tiitliga ning ega minagi sellest ebameeldivast seiklusest välja jää. Nii paljus võisin kindel olla.

Ent vaatamata kõigele, mis mu lendav kujutlusvõime välja vormis, pidin üllatuma. Kahtlemata oli see vaid ajutine kergendus, kuid ei Katist ega Ristost polnud esmaspäeval koolis haisugi. Ka teiste käitumises polnud märgata midagi kummalist. Olin tagasihoidlikult õnnelik selle lisapäeva üle, mis laskis mul natuke rahulikumalt hingata, tundes hirmu tõsiasja ees, et karistus ei jää iialgi saabumata. Mitte, kui need kaks mängus olid.

Kuid endisega võrreldes oli Adeele käitumine minu suhtes küll kõvasti muutunud. Ta sulandus aina enam sellesse kirjusse kaugesse massi, milleks olid mu klassi- ja lennukaaslased, kes mu olemasolu vaevu täheldasid. Tegelikkuses teadsin, et ei soovinudki tema küsitavat tuge, aga mõte, et olin ilma jäänud põhimõtteliselt ainsast inimesest, kes minuga koduväliselt suhtles, mõjus siiski arusaamatult rusuvalt.

* * *

Kui koju jõudes järjekordselt oma ebaviisakuskompleksiga tulevikuenda eest leidsin, vedelemas teleka ees diivanil, šokolaadibatoonide paberid nagu pühapaiste tema ümber, otsustasin, et pean varuvõtme kuidagi tema käest tagasi saama. Ei võinud minna enam kaua, kuni isa selle puudumist märkab, kui ta seda juba teinud ei olnud.

Tassisin koolikoti oma tuppa ja lipsasin seejärel kööki. Mitu kapiust oli paokil ning keegi oli Niki kausi krõbinatega üle valanud. Keerasin kinni maagiliselt meie kööki ilmunud Nutella purgi ja pühkisin letilt saiapuru. Alles siis sisenesin elutuppa, kus väsinult ühele puidust taburetile kössi vajusin.

Vampiir heitis mulle kiire pilgu. „Kuidas peaga on?" küsis ta nagu möödaminnes. Tähelepanu oli tal siiski koondunud telekale.

„Parem."