Olevik tuleviku minevikus

15. peatükk

Kui koju jõudes nägin, et uks lukus pole, arvasin, et Vampiir on kuidagi leidnud tee sisse. Olin üsnagi üllatunud, leides Vampiiri asemel eest isa. Ta istus elutoas ja vaatas telekat, käes kausitäis eilsest järele jäänud frikadellisuppi.

„Hei," ütlesin möödaminnes ning tema noogutas. Suundusin oma tuppa ja viskasin koti voodile. Mõne aja pärast sealt tagasi tulles jäin elutoa lävel toetuma vastu ukseraami. Telekas käis parasjagu mingisugune sari, millega mina kursis ei olnud, niisiis oli mul raske oma tähelepanu sellele kauaks koondada.

„Kus ema on?" küsisin viimaks, nagu poleks see tavaline nähtus, et ta alles päeva teisel poolel koju jõuab. Aga üle pika aja oli isa siin, et seda temalt küsida.

Isa pistis lusikatäie suppi suhu ega vastanud kohe. Oleks võinud arvata, nagu poleks ta mind kuulnudki, aga ma teadsin, et ta püüab vaid mõelda, kuidas vastata.

Lõpuks kehitas ta õlgu, öeldes: „Ella juures tõenäoliselt. Ta pidavat täna oma mehega nende aastapäeva tähistama."

„Ja sina ei läinud?" Muidugi ei sattunud isa just tihti Ella ja ema vahele, aga mõtlesin, et ema oleks siiski võinud ta kaasa võtta. Ella polnud meie perele ju täielik võõras.

Isa raputas aeglaselt pead. „Pole väga minu teema."

Peod. Need pole kunagi tema teema olnud. Ja tundub, nagu poleks tema teema enam ka ema.

See mõte kergitas minus ootamatut raevu. Oleksin tahtnud otse teleka ja isa vahele astuda, supikausi minema võluda ja sirgelt küsida, mis toimus. Kas oli tõsi, et nad olid nüüd sama hästi kui vaid kaks vana tuttavat, ei midagi enamat? Kas Vampiiril oli õigus? Kas tõsi oli ka see, et nad käivad kohtamas teistega?

Ma ei tahtnud ei uut ema ega uut isa. Ma ei tahtnud kedagi nendele lisaks. Tahtsin, et nad jääksid kokku, õpiksid üksteisest jälle hoolima ja teineteist armastama. Et nad ei satuks enam vaidlustesse. Tundsin, nagu peaksin mina olema see, kes midagi ette võtab. Aga mida ma teha sain?

Sain vaid proovida.

„Isa?" püüdsin uuesti tema tähelepanu. „Kas saaks äkki järgmisel suvel kuhugi minna? Võib-olla mitte just mõnele soojale maale, kui selleks raha ei jätku, aga ka Eestis on ju huvitavaid kohti. Meil pole enam ammu selliseid pereettevõtmisi olnud."

Isa pööras näo minu poole, kuid taaskord ei osanud ta kohe vastata.

„Näiteks millalgi, kui töölt puhkuse saad?" lisasin, lootes kogu hingega. Mõte reisist iseenesest ei olnudki nii oluline. Tähtis oli, et see ema ja isa üksteisele lähendaks, kui see veel üldse võimalik sai olla. Pidin nad tööst ja sõpradest eemale saama, et kummalgi ei tekiks võimalust peitu pugeda.

„Talv alles tuleb," sõnas isa, kibeledes ikka teleri poole. Ta ei mõelnud isegi korralikult kaasa. „Võib-olla räägime sellest suve hakul?"

Võib-olla, mõtlesin mõrult, tundes oma meeleolu jällegi langevat. Olin peaaegu unustanud, et on alles november. „Ma jätan meelde," sundisin end ütlema, proovides mitte kõlada liiga nukralt. Ma ei tahtnud enam seal seista. Sellepärast suundusingi oma tuppa, panin ukse kinni, kõrvaklapid pähe ja asusin koduseid töid lahendama.

* * *

Kui kell sai seitse, oli väljas juba pime ja mina täielikult unustanud võtta kaamera ja paariks tunniks majast kaduda. Seevastu olin aga kindel, et enda vampiirist tuleviku-minaga ma sel päeval kohtuma ei pidanud. See mõte pakkus mõningast rahutunnet, kuigi sel puudus eriline tähtsus mu mure kõrval.

See mure oli saanud alguse samal õhtul; täpsemalt tund aega varem. Ema, kes polnud ikka veel koju tulnud, oli isale helistanud ja öelnud, et ei saabu enne neljapäeva. Miks täpselt, ei oska ma öelda. Tean vaid, et nende pidu olevat kandunud laiaulatuslikumaks kui esialgu plaanitud ning paljud pidavat ööbima Ella suvekodus kusagil Vätta poolsaarel. Nagu kari teismelisi, mõtlesin irooniaga. Polnud kahtlustki, et ka alkohol sealt ei puudunud ning täiskasvanute puhul polnud ka seadusi neid sealkohal piiramas. Mida ema seal aga neljapäevani teha kavatses, jäi mulle selgusetuks.

Isegi kui isa oli kodus, leidsin ühtäkki, et tunnen end ootamatult üksi. Vähe sellest, et tavapärane rutiin nägi ette vaid lühikese aja, mil kodus oma vanemaid näen – nüüd oli ema üldse mujale läinud. Ja veel nii ootamatult. Isa käitus, nagu poleks tema puudumist märgatagi. Võib-olla polnudki see nii suur asi, nagu selle oma peas puhusin. Ta vaatas telekat, tegi meile õhtusöögi, koristas isegi tube. Rohkem kui iial varem panin tähele, kui vähe me päeva jooksul tegelikult suhtlesime. Olin harjunud tegelema oma asjadega ja tema tegeles omadega. Nüüd tundsin nende tähelepanust ootamatult puudust. Nende mõlema tähelepanust. Aga ma ei teadnud mida teha, et seda muuta.

Selle õhtu jooksul tundsin mitmel korral võõrast viha oma vanemate vastu, et nad üksteisega niiviisi käitusid. Mulle tundus, justnagu teaksin nende omavahelisest suhtest palju vähem kui olin iial arvanud. Kahtlustus, et nad asju mu eest varjasid, ei olnudki sel hetkel kõige tähtsam. Olin vihane, sest mulle paistis, nagu ei mõtleks nad nagu täiskasvanud peaksid. Nad lihtsalt... eemaldusid üksteisest. Seda muidugi juhul, kui Vampiiril õigus oli ning enamik juhtunust vaid minu mälu trikid polnud.

Vampiir... Sundisin viha vanemate vastu taanduma. Olin mingil märkamatul hetkel taibanud, et süüdistasin teda endas tekkinud halbades emotsioonides ja ebatolerantsuses. Olin vandunud, et jään vanematele truuks. Nüüd aga muutus viha aina pealetükkivamaks.

Mulle meenus Vampiiri jutt sellest, kuidas ma vampiiriks üleüldse peaksin saama. Et see on viirus, millesse olen nakatunud võib-olla juba praegu. Mis siis, kui see raev siiski on mingisugune kõrvalnäht? Vampiir võis küll öelda, et see iseloomu ei muuda, aga ei saanud kuidagi parata, et ma tema hoolimatut käitumist ja vastikut karakterit vampiiriks olemisega seostama hakkasin.

Väristasin õlgu mõtte peale, et selline ongi mu tulevik. Tundsin hirmu, et võib-olla ei suudagi ma seda muuta. Teadsin, et pidin proovima. Kõigepealt aga pidin endale tunnistama – täiesti kindlameelselt ja lõplikult, kuni pole tõestatud vastupidist –, et usun Vampiiri lugu ajas rändamisest ja vereimejaks olemisest. Sellest, et tema oligi tõesti mina. Olin seda küllap juba mitu viimast päeva tõsimeeli uskunud, aga tunnistada polnud veel julgenud.

Nüüd ma siis tegin seda.

- - - - - - - - - - - - - -

Vabandust, et nii lühike osa ja et nii hilja tuli. Püüan meelde jätta, et järgmine kindlalt reedel üles panna :)

Samuti ärge unustage panna vote kui loetu meeldis!