Olevik tuleviku minevikus

17. peatükk

Kuigi miinuskraade veel väljas ei olnud, tundus temperatuur iga päevaga alanevat. Pistsin käed taskutesse ning kahetsesin, et polnud soojemaid kindaid kaasa võtnud.

Ma ei teadnud, palju kell oli, aga arvestades, kui kiiresti väljas hämardus, pidasin paremaks hakata kodu poole minema. Siiski lasin sammul venida, hoides pilku madalal, kui ühelt kivilt teisele astusin. Just nagu oleksin jälle väike tüdruk, kes ema kõrval munakividel hüpleb. Ainult et ma ei hüpelnud ja kivid olid liiga väikesed, et täistald vaid ühele mahuks.

Mõtlesin kodule. Sellele väikesele korterile, kus peaksin tänase öö täielikus üksinduses veetma. Peaksin, kui ei oleks üht kindlat kedagit. Ausalt öeldes ei osanud ma ka arvata, kas peaksin tema seltsi üle heameelt tundma. Ei juhtu just igaühega, et tekib võimalus kohtuda iseendaga tulevikust. Nüüd aga, kus ma teadsin, mis mind ees ootas, tekkis küsimus, kas tahtsingi rohkem kuulda. Pealegi ei meeldinud mulle Vampiiri iseloom, rääkimata et temas võis iga hetk ärata soov vere järele.

Kirtsutasin nina mõtte peale, et ta võiks seda kord veel minu peal proovida. Vahest oleks targem midagi enesekaitseks taskus kaasas kanda?

Kuid siis oli veel ka see, mis täna õhtul kindlasti tulema pidi. Kogu pargis veedetud aja olin pead murdnud, mida ja mil viisil Vampiirilt välja pinnida. Midagi pidi sealt ju lõppude lõpuks saama. Kuigi tulevik võis näida hirmutav ja peletas soovi selle tundma õppimisest, on ja jääb uudishimu alati inimloomuse juurde. Oli asju, millest ta lihtsalt pidi mulle rääkima. Üks neist puudutas me vanemaid. Olin jõudnud mõistmisele, et enne, kui ma Vampiiri tõelistest südametuse piiridest aimu saan, võib nende jaoks olla juba liiga hilja.

Olin just möödunud Uue tänava parklast, kui juba oli hämarusest saanud süvenev pimedus ning ma seisin meie kortermaja ees, silmad otsimas me korteri akent. Tuli oli kustus.

Aga see, et sees valgust ei olnud, ei tähendanud, et olin tingimata üksi. Uks polnud lukustatud ning ma astusin sisse, pimedasse, kuid sooja toaõhku, mida nii avasüli tervitasin.

„Vampiir?"

Klõpsatasin tule põlema, võtsin üleriided seljast ning suundusin oma tuppa, et kaamera ära panna. Kui lüliti poole äsasin ja ruum valgeks lõi, krimpsutas Vampiir nägu, pöörates end voodil teisele küljele.

„Sul läks päris kähku, peaks ütlema," mõmises ta häälega, mis võis olla unine või lihtsalt torisev. Ta ajas end aeglaselt istukile, jälgides mind, kui aparaadi tagasi oma kohale koti sisse ja kapi otsa panin. Ta tõstis käe silmade kohale varjuks, reetes, et oli pimeduses istunud juba omajagu aega.

„Vabandust. Ma ei arvanud, et mind igatsema hakkad." Vaatasin tema poole ilmetult, samal ajal pingsalt mõtiskledes, kuidas küll ülejäänud õhtu välja hakkab kujunema. Filmiõhtu? Vastuste lunimine?

„Jah, muidugi." Ta peaaegu kõlas sarkastiliselt, aga samas pani tema toon mind mõtlema. Tundus justkui, nagu oleks ta pahane. Miskipärast oli see üllatav. Nagu oleks ta tõepoolest mind oodanud.

Vampiir tõusis, haigutas, sirutas ja suundus ukse poole. Järgnesin talle hetk hiljem. Köögis haaras ta laualt suure kilekoti ja ulatas mulle. Võtsin selle ebakindlalt vastu, piiludes vargsi koti sisu. „Mis siin on?"

Kortsutasin aga kohe kulmu, kui nägin seda väikeseid ja suuremaid värvilisi kilepaberist pakikesi täis olevat. Krõpsud, küpsised, šokolaadibatoonid, kummikommid... Ma isegi ei hakanud kaugemale uurima. Tõstsin pilgu, leides eest Vampiiri kihvalise naeratuse.

„Ära muretse, kapis on muudki." Ta osutas pöidlaga üle õla külmiku suunas. „Friikartulid, pitsa. Laual on ka pudel Coca-Colat ja siider." Ta nookas peaga laua poole. „Märkasin, et isa jättis su üksi koju ilma, et sul midagi süüagi oleks. Kuna aega oli, läksin teist korda veel Raest läbi."