Olevik tuleviku minevikus

14. peatükk

Hommikul koolis oli meie vestlus Vampiiriga mul meeles samavõrd värskelt nagu oleksime seisnud näost näkku vaid minuteid tagasi. Matemaatikatunnis leidsin end taaskordselt aknast välja vaatamas, nagu seda ikka ette tuleb. Silmitsesin halli taevast, kust tasakesi vihmapiisku tilkus ja eemal terviseraja ümber kasvavat männimetsa, kus tuul puulatvu kõigutas. Talve alguseni polnud enam kaua, kuid ikka veel polnud näha ühtegi lumehelvest. Ainult külmad ilmad ja vaikiv loodus.

Õpetaja seletused ruutvõrrandi teemal ei leidnud isegi teed mu kõrva, et teisest otsast jälle välja tulla. Viimaks pani ta seda muidugi tähele ning mu nimi kõlas üle terve klassi, mis oli selleks korraks piisav, et mind maa peale tagasi tuua. Ent matemaatika polnud ainus tund, kus mu keskendumisvõime maagiliselt haihtus, isegi kui olin päeva algul lootnud koolile, et mõtteid mujale saada.

Võrreldes sellega, mis mu elus viimastel päevadel oli juhtunud, tundus kooli tähtsus tagaplaanile jäävat. Pidin endale korduvalt meenutama, et kool oligi võti oma elu heale teele viimiseks – just see, mida mul vaja läheb. Seepärast vihkasin, kui kerge oli lasta tähelepanul hajuda, kui lihtne oma mulli vajuda.

Vampiir oli eelmisel päeval kadunud sama ootamatult kui tavaliselt. Kui isa koju jõudis, oli Vampiir lihtsalt minema jalutanud. Seekord nad õnneks kokku ei puutunud, kuna isa just sel hetkel teise tuppa astus. Vampiir võttis oma Kirju Koera ja läinud ta oligi – sinna, kus iganes ta oma näruseid öid veedab. Endale olin selga tõmmanud pikkade varrukatega pluusi ja püüdsin veel siiani välja mõelda, mida vigastatud käest vanematele rääkida. Nad polnud kühmu mu varruka all tähelegi pannud, seda, mille tekitas rohmakalt seotud side. Hommikul olin spetsiaalselt varem ärganud, et enne ema ja isa tõusmist vana side puhta vastu vahetada. Praegu kattis seda dressipluus.

Tundide lõpuks olin kurnatud, isegi kui oli tundunud, et vaid väike osa päevast möödus päriselt õppides. Võib-olla sai seda lugeda halvaks õnneks. Valdav osa õpetajaid oli ühekorraga otsustanud pikemate seletuste kasuks, nii et korralikku mõttetööd peale kuulamise sel päeval palju ette ei tulnudki. Tulemuseks olin väsinud ja oma piinavaisse mõtetesse uppunud. Sugugi mitte viis, kuidas lootsin päeva alustada.

Tänu varasele ärkamisele olin jõudnud ka kõhu korralikult täis süüa. Ja hea, et jõudsin. Meie planeeritud söögivahetund teisipäeviti juhtub olema just peale kehalise tundi, mis tavaliselt on suurepärane, kuna meid lastakse riietumiseks varem vabaks ja seeläbi saame ka varem sööklasse järjekorda koha. Täna oli aga hoopiski teine lugu. Tund võttis aset kooli võimlas, vahendiks korvpall. Tunni viimasel osal määratud ülesanne nägi ette vähemalt kümme palli korvi visata. Võisin oma halba vedamist juba ette kiruda. Mitte ainult ei pidanud ma vaeva nägema oma aina lohakamaks muutuva sidemeklombi taltsutamisega, pidin alandlikult vastu võtma ka kaotatud aja.

Viies pall põrkas vastu korvi rõngast ja kukkus peale sekundipikkust kaalumist sellest läbi samal hetkel, mil viimane mu klassikaaslastest riietusruumi lippas. Pallimängud polnud kunagi mu lemmikuks saanud.

Kui ka ise riided viimaks vahetatud sain, jäi järgmise tunni alguseni veel vaid nirune kümme minutit. Polnud vaja märkidagi, et ka järjekord sööklas minu üle nalja heitis. Viimane ulatus vaata et juba trepist üles ja uksest välja.

Nüüd, peale tunde, oli söökla suuremas osas tühi. Astusin kandikute juurde ja vaatasin kiirelt üle menüü, otsustades pikemalt kaalumata paprikakastmes sealiha ja kartuli kasuks. Peale kaardi esitamist tõstsin taldrikuservale pisut kapsasalatit ja valisin ühe oranžidest laudadest kõrgemal platvormil söökla vasakul küljel. Seal, einestamisega alustades, käisin peas läbi võimalused, mida ülejäänud päevaga peale hakata. Viimasel ajal ei tundunud see enam väga küsimusena, millele ise vastama pidin. Istun kodus. Tõenäoliselt ilmub Vampiir välja. Miski ei kulge minu soovi kohaselt.