Olevik tuleviku minevikus

20. peatükk

Järeltöö matemaatikas polnudki väga raske, või nii mulle vähemalt tundus. Parem on enne õhtut mitte hõisata. Kui lehe õpetajale andsin, heitis ta sellele kiire pilgu, mille minu paranoilisus muutis kohutavalt kriitiliseks. Põgenesin klassist justkui võiks ta mulle vastasel juhul uued ülesanded nina ette pista.

Väljas tõmbasin pea õlgade vahele, kui külm tuuleiil mu nägu piitsutas ja kohendasin koti sanga oma õlal. Olin täheldanud, et kooli kõrval staadioni juures on õhk jahedam ja tuul tugevam kui esimeste majade vahel, mistõttu selle lühikese teelõigu alati kiirustades läbida püüdsin. Pilved tegid taeva veel hämaramaks kui see juba oli ning raagus puudki ei lisanud ümbrusele palju värvikust.

Mul polnud mahti enam üllatuda, kui staadioni serval rohelistel pinkidel üksinda istuv kogu tõusis ja aeglaselt mulle vastu sammus. Tundsin juba eemalt ära need kõrged nahksaapad ja pika musta mantli. Vampiir ei kandnud mütsi ning juuksed, mida tuul tema näo ümber keerutas, andsid talle sel hetkel isegi müstilise välimuse. Võrreldes minuga oli tema nahk siledam ja veatum, kuigi see mind imestama pani. Taaskord pidin pead murdma, kuidas ma küll saaksin olla piisavalt loll, et kogu oma elu veega alla lasta.

Mõtlesin, kas tema kohalolu tähendab järjekordset päeva kodus ilma vanemateta. Alati ilmub Vampiir just neil hetkedel välja.

Ma ei öelnud sõnagi, kui ta minuga ühines, võttes koha sisse mu vasakul käel. Esialgu tegi temagi sama, küllap pidades mu vaikimist sunnituks või lihtsalt tahtes mind matkida. Silmanurgast võisin igal juhul näha, kuidas ta mulle pilke heitis, oma liiga pikki küüsi nokitses ja ümbrust uuris, justkui lootes, et kohe mõni looduskatastroof või muu plahvatus tema igavlevat meelt lahutama tuleb.

„Ma sattusin siia nii igavaks ajaks," lausus ta ühtäkki, hääl peale õhukese nördimusvarjundi üpriski ükskõikne. „Isegi lund pole veel, ainult pilved ja surnud elu."

„Kas lumi mitte ei kaotaks su mugava voodi pargi põõsa all?" küsisin ilmetult. Jõudsime just sõiduteeni ning silmasin igatsevalt Karja tänava algust, lootes seal vähemalt mõningat tuulevarju leida.

„Ma ei maga pargis – liiga palju inimesi. Aga jah... Vähemalt saaks pargi kõrgematel küngastel aega viites allpool jalakäijatele üllatuspalle visata. Nad näevad süüdlast otsides mõnikord päris totakad välja, kui õigel ajal varjuda jõuad."

„Kõlab nagu huvitav ajaviide kahekümne kolme aastasele." Ma ei kavatsenudki teravust oma hääletoonis varjata.

Vampiir vaid kehitas õlgu ega paistnud vajavat põhjust eneseõigustuseks. Üritasin parasjagu selgusele jõuda, kas ta ka päriselt oma eluga rahul võis olla, kui viimaks elumajade vahelisele tänavale pöörasime. Tõstsin pilku vaid niipalju, et näha, ega pole lähenemas ühtki autot. Tuul vist tõepoolest veidike vähenes, kuigi see endiselt mul pea valutama pani ja sõrmed isegi kinnastes külmuma kippusid. Ma ei märganud ees seisvaid isikuid enne, kui oma nime kuulsin.

„Tšau, Kedli," ütles selgelt teeseldud entusiastlik-sõbralik tüdrukuhääl, mille automaatselt ära tundsin. Kui mul tekkiski tahtmine seisma jääda või ots ringi keerata, ei lasknud ma sel välja paista ja tegin seda, mida alati – käitusin, nagu poleks neid olemas. Õigemini küll, nagu poleks mind olemas. Hoidsin pilgu maas ja püüdsin neist lihtsalt mööda kõndida, lootuses, et ka nemad asja sinnapaika jätavad.

Nad tulid otse minu poole. Hetkeks tundsin tuima valu oma õlavarrel. Kaotasin tasakaalu ja oleksin äärepealt komistanud, suutes vaid vaevu oma jalgele püsti jääda.

Kuulsin Risto naeru, kuid ei vaadanud isegi siis üles. „See oli vaid sõbralik mats," lausus ta süütult käsi laiutades. „Ei pea kohe jalust rabatud olema, Pulgake"