Olevik tuleviku minevikus

23. peatükk

Nagu aimata võis, ei jagunud minu õnn võrdselt. Ja paistis, et eilne päev oli omale suurema tüki hammustanud. Kati ja Risto olid tagasi ning nad olid vihased. Sellest andis esiteks teada mu kapi uksele kraabitud väga ühemõtteline sõnum: värdjas. Pidin söögivahetunni arvelt omale uut ust välja rääkimas käima. Siiski, kui tahes hullusti Vampiir Katit vigastas, oli seda võimalik varjata pikkade käistega. Vähemasti sain seda näha vaid kaugelt ja nende kahega otseselt kokku puutumist läks mul korda vältida.

Mu kapiust ilustav sõnum polnud aga ainus, mis mind uuel hommikul tervitas. Kuhu ma ka ei läinud, kui enda või paralleelklassi õpilasi märkasin – või pigem, kui nemad märkasid mind – järgnes vaikus ning tasased sosinad üheskoos üle õla heidetud pilkudega. See aina kasvatas mu ebamugavustunnet. Nii olin päeva lõpuks suutnud välja mõelda vähemalt tosina fantastilisi viise, kuidas oma kohalt lihtsalt haihtuda. Niipea, kui viimane tund lõppes, põrutasin koju sedavõrd kiiresti, et see ei erinenud väga ulmelistest meetoditest mu peas.

Meie korteri uks oli jälle lukustamata. Aga ma ei leidnud sealt Vampiiri. Isa oli kodus. Raske öelda, kas tundsin kergendust või pigem vastupidi. Suhted mu oma vanematega olid muutunud heal juhul kohmakaks.

Sellegipoolest ei saanud ma kuidagi jätta imestamata, kus ema kogu selle aja veetis. Kuigi töökohta tal polnud, ei näinud ma teda viimasel ajal enam peaaegu kunagi kodus enne kella viite õhtul, mõnikord isegi hiljem. Kui selle kohta temalt kord uurisin, vastas ta, et veedab aega Ellaga. Ma ei küsinud rohkem, kuigi miski mind kuklas pidevalt näris. Olin ma võib-olla muutunud liialt paranoiliseks?

See oli õhtul, kui tegin koduste tööde lahendamisel parasjagu pausi ja läksin köögist miskit näksimiseks otsima, kui kuulsin ema ja isa elutoas omavahel vestlemas. Esialgu tõmbas mu tähelepanu vaid asjaolu, et nad rääkisid kordki kui normaalsed inimesed, tõstmata häält ega jagamata süüdistusi. Aga kuna korteris valitses piisav vaikus, et nende sõnu kuulda, ei saanud ma parata, et seda ka tegin. Üsna peagi jätsin võileibade valmistamise sinnapaika, lihtsalt unustades need.

„Nad käisid teda juba üle kuulamas," lausus isa parajasti, „kuid poiss ei võtnud süüd omaks. Aga ta on siiski praegu meie peamine kahtlusalune."

Ema pööras vestlusesse vähem tähelepanu. Olen arvanud, et see ongi nende tülide peamiseks põhjuseks – isa on rohkem süvenenud töösse kui perekonda. Ta räägib oma päevasündmustest alatihti, mõnikord isegi siis, kui kedagi otseselt kuulamas pole. Ning puhuti omakorda ärritab teda, kui näeb teeseldud uudishimu.

„Ning selle sama mehe sugulane?"

„Tema vennapoeg," vastas isa. „See poiss oli tol õhtul sõpradega väljas hulkunud ja pidutsenud. Mõned olevat pealt näinud, kuidas ta hiljem pargis ning Titeranna juures üksi ringi kondas. Poisi sõbrad ütlesid, et olid Markuse leidnud alles hommikul kella kuue ajal. Ta pidavat endast täiesti väljas olema, aga polevat neile midagi seletanud."

Kes oli Markus? Ning kas nad rääkisid nendest mõrvadest Titerannas? Olin natuke pahane, et isa oli emale sellest rääkinud, kuid minule mitte. Ent veelgi enam hakkas minus tärkama hirmuga segunenud lootusesäde. See poiss võis midagi teada. Ta võis midagi pealt näha. Ma ei suutnud otsustada, kas ootasin või kartsin selle tõe ilmsikstulemist.

„Aga jah," ohkas isa valjult. „See mees ilmub siia ei tea kust, kaob sama kiirelt ning ühtäkki on ta mõrvas kahtlustatava nooruki onu."

„Oli ka aeg midagi ette võtma hakata," kuulsin ema tasasemat häält pomisemas. „Kui mõrvar kuskil Kuressaares ringi luusib..." Ta ei lõpetanud.

„Mul on lihtsalt Kedli pärast hirm," nõustus isa murelikult. „Mulle ei meeldi, kuidas ta kipub nii hiljaks välja jääma."

* * *