Olevik tuleviku minevikus

21. peatükk

Ärkasin väikeses hämaras ruumis. Oranžikalt kiirgav lamp voodi kohal ei olnud suurem asi valgustus – see andis armu mustavatele varjudele, mis igast praost ning toas oleva vähese mööbli tagant oma pikki sõrmi välja sirutasid. Ent ometi, kuigi ainult lühikese hetke ajel, tekitas see minus sooja, koduse tunde. Esialgu ei teinudki ma muud kui vaatasin seda väikest helendavat allikat, viibides tolles kummalises poolune faasis, mis mõnikord harva enne ärkamist kui õhuke loor magajal lasub. Kui värvilised täpid mu silme ees hüplema hakkasid ja vargsi mu meeli turgutasid, viisin viimaks pilgu kõrvale. Hõõrdumise heli pani mind pead pöörama.

„Vampiir?" küsisin, pisut ehmudes oma väsinud hääle peale. Oleksin justkui koomast tõusnud! Kissitasin ja pilgutasin silmi, et paremini näha. Mu voodi kõrval istuv kogu sulandus varjudesse ning lambist jäänud valguslaigud hüplesid ikka veel mu nägemise ees.

Ta tõstis pea, pikad sasitud juuksesalgud näole langenud. Aeglase, unise liigutusega lükkas ta need eemale ning mulle vaatas vastu paar tumedaid silmi.

„Sa oled siin."

Ta ajas end sirgu ja ma taipasin, et ta on tukkunud sellel toolil juba mõnda aega. „Nojah," vastas ta lihtsalt, hääl samamoodi tasane.

Proovisin end istukile upitada, kuid mind takistas pead läbiv tuikav valu. See polnud väga terav, kuid muutis mu siiski ettevaatlikuks. Tõstsin käe vasaku kõrva kohale, kus valu oli kõige tuntavam ja mu näpp libises üle millegi kareda ja võõra.

Ma ei mäletanud väga täpselt haiglasse jõudmist. Kui arstid mu üle vaatasid, oli Vampiir juba läinud. Mulle teatati, et koljuvigastusi ega põrutust õnneks polnud, kuid kuna kokkupuude kiviga mu nahale sügava haava oli jätnud, pidid nad selle kinni õmblema. Kogu see veri, vigastuste ja õmbluste jutt ajas mu südame kiiresti pahaks. Olin ma sellest tõesti minestanud?

„Sa tõid mu haiglasse."

„Üks vanapaar tõi, tegelikult. Ma sõitsin kaasa."

Vangutasin pead, rahulikult, et endale mitte viga teha. „Aga see oli tänu sinule."

Vampiir ei öelnud midagi, vaatas mind vaid kohati veidra pilguga.

„Millegipärast ei oleks ma arvanud, et oled võimeline kedagi aitama."

Vampiir pööritas dramaatiliselt silmi. „Sina oledki mina. Ma ei tahtnud surma saada."

Panin väga hästi tähele tema tooni muutust süngema varjundi poole, aga ei saanud takistada naeratusevarju, mis paratamatult mu huulile kerkis. Esimest korda alates tema tulekust tundsin, et näen temast läbi.

„Asi polnud vaid selles," ei saanud ma ütlemata jätta. Vampiir pööras pilgu ära. See, mida tema silmis nägin, tundus olevat kahetsus.

Mõni hetk hiljem lausus ta: „Mina olin ka see, kes su vigaseks tegi."

Noogutasin, sest ma mäletasin küll. Ta ründas Katit ja mina olin vahele astunud.

„Sa tulid valel ajal ja liiga lähedale," lisas ta.

„See pole eriti normaalne, kui mõtlematult igaüht rünnata võid. Või et lambist kellelegi hammastega kallale kargad. Sa võisid talle väga suuri vigastusi teha."

„Ja siis?" muutus ta tõrksaks. „Ta oli selle ära teeninud."

„Oleksid võinud valida teise viisi."

„Näiteks nende läbipeksmise?"

„Ei." Kummalisel kombel ei tundnud ma vajadust tema labaste vastuste peale vihastada. „Sa oled tark. Targem kui mina, kui oma mõistust õigesti kasutaksid. Oleksid suutnud viisi välja mõelda."