Olevik tuleviku minevikus

18. peatükk

Prauhh.

Mu silmad lõid pärani. Olin unine ja mõne hetke segaduses. Tuba oli pime, mis tähendas, et oli alles öö, ent miski oli mu üles ajanud. Proovisin kuulatada, sest arvasin selle heli tulevat kuskilt eesruumist või trepikojast. Kui järgnes vaid vaikus, otsustasin, et kujutasin seda endale tõenäoliselt ette ja lasin silmil taas sulguda.

Tramp tramp tramp! Keegi jooksis.

Avasin silmad taaskord.

Prauhh!

Klirrdi!

Tundsin karvu oma käsivartel tõusmas. Sain silmapilkselt aru, et müra tuli siit korterist ja mu uni oli nagu käega pühitud. Kargasin voodist püsti. Ukseni jõudes kõlasid mu kõrvu veel viimased mürtsud, enne kui kõik vaikusse mattus. Astusin oma toast välja, seistes kõledalt pimedas eesruumis. Trepikojast sisse voogav jahe õhk rebis end läbi mu õhukese öökleidi. Surusin käed tugevalt enda ümber. Kissitades pimedas silmi, katsusin aru saada, mis siin juhtunud oli. Peale musta ruudu – mis pidanuks olema lukustatud uks – ei näinud ma midagi.

Kobasin seinal lüliti järele. Selle viimaks leides pidin silmad ereda valguse ees kinni pigistama. Siiski jõudsin märgata Vampiiri, kes trepikojas seisis ja ärevalt alumiste astmete poole vaatas. Tema parem käsi oli surutud vastu põske.

„Mis toimub?" nõudsin, püüdes silmade vesistamist vähendada korduvalt pilgutades. Eesruumis ringi vaadates märkasin, et üks meie pere fotodest oli põrandal, klaas raamist lahti ning kildudeks purunenud. „Kas ma ei käskinud sul minema minna?"

Vampiir vaatas minu poole, samuti valguse ees kissitades. Ärevus tema pilgus polnud kadunud ning midagi selles paistis isegi võõrapäraselt ohtlikuna.

„Püha kuramuse päralt," pomises ta omaette, lisades veel mõnikond krõbedamat sõna, astus tagasi sisse ja tõmbas ukse enda järel kinni. Ta lasi pilgul langeda minule, tema pruunid silmad justkui leegitsemas. „Sa ei usu ise ka, et sind kuulanud oleksin," kostis ta vastu mitte just kõige sõbralikumalt.

„See selleks. Mis siin just juhtus?" Mul oli külm ja tahtsin kiiresti tagasi teki alla. Mul polnud aimugi, mis kell oli, aga miski ütles, et kooli minekuni oli veel omajagu aega. Pidin end välja puhkama. Kuid ma ei saanud ronida voodisse tagasi enne, kui Vampiir oli asju selgitanud.

„Keegi raibe hiilis just korterisse sisse," hüüatas ta, vajudes seina najale, käsi ikka veel vastu põske surutud. „Uks oli vist lukustamata, ma ei tea."

„Keegi murdis sisse?" See muutis mindki ärevaks. „Kas sa nägid, kes see oli?" Asusin ruumis ringi vaatama, otsides, kas midagi võis võetud olla. Proovisin meenutada, kas olin äkki tõesti unustanud ukse lukku keerata. Pärast Vampiiri peale vihastamist ma seda igatahes ei teinud.

„Ei näinud," vastas Vampiir mõrult. „Pime oli. Ärkasin hääle peale üles ning märkasin kellegi siluetti elutoa uksel."

Liikusin tasapisi kööki, et sealgi ringi vaadata. Panin tule põlema. Esmapilgul paistis kõik oma kohal olevat.

„Oli ta üksi?"

Vampiir kehitas õlgu. „Küllap vist. Ta ehmus, kui ma tõusin ja tahtis ära joosta. Enne sain ta aga vastu seina tõugatud."

„Aga ta pääses ikkagi minema?"

„Mhm." Vampiir hõõrus enda põske. „Rebis end lahti ja, kurat, tõmbas mul veel küüntega üle näo." Ta viis käe eemale, et paljastada kolm roosakat triipu oma parempoolsel põsel. Oli näha, et need polnud tekitatud teradega. Nahk oli vaid õrnalt marrastunud.

„Kas sa teadsid, et see juhtub?"

Vampiir pöördus eesruumi seinal seisva peegli poole, et tehtud kahju lähemalt uurida. „Mis mõttes?"

„Sulle peaks ju meenuma, kui midagi sellist juhtunud on."

„Tõenäoliselt magasin maha. Oleksid pidanud üksinda kodus olema, mäletad?"

Tõsi. Mind oli äratanud kolistamine, millele Vampiir kaasa oli aidanud. Poleks ta siin olnud, ei oleks ma võib-olla kunagi midagi aimanud.

„Aga kas sa mäletad millegi puudumist? Kas ta võttis midagi?"

„Ei meenu küll. Vähemalt praegu ei saanud ta miskit." Vampiir pöördus minu poole, kombates sõrmedega ikka veel oma põske ja nägi vägagi rahulolematu välja. „See paganama ahv! Üritagu veel enda nägu näidata..."

Olin oma väikese ringiga jõudnud elutuppa ja sealgi oli pealtnäha kõik korras. Olin aga liialt väsinud, et põhjalikumat uuringut korraldada, mistõttu selle vastumeelselt homse kaela lükkasin. Küll aga jäi mulle silma diivan, millele mu vanemate voodist pärit tekk ja üks padi oli tekkinud.

Vampiir astus minust mööda ning vajus sügava ohkega diivanile tekihunniku otsa. Mõtisklesin, miks ta kohe ema ja isa voodisse ei jäänud.

„Lihtsalt vaata, et sa nüüd ukse lukku keerad." Ta keris end teki sisse kookonisse ja pööras mulle selja, olles ühtäkki sama väsinud väljanägemisega kui ma ise. „Ja pane tuli kustu. Vaatame seda asja homme edasi."

„Homme?" küsisin kõhklevalt. „Kas me ei peaks kutsuma politsei? Meie korterisse murti just sisse ja sa tahad kohe tagasi teki alla pugeda?"

„Kah mul politsei. Mida nad ikka teha saavad?" Vampiir äsas käega pimesi selja taha, nagu saaks mind sedasi minema ajada. „See pätt on nüüd juba kes teab kus."

Aga mina olin ikkagi ebakindel. „Kui ta tagasi peaks tulema..."

Ma ei saanud lõpetada, sest Vampiir turtsatas naerda ning pööras pead vaid nii palju, et ühe silmaga minu poole piiluda. „Kes oleks piisavalt opakas, et peale sellist vahelejäämist veel samasse kohta tagasi ilmuda?"

„Aga ikkagi..."

„Kui terve ülejäänud öö ärkvel passida kavatsed, siis palun väga." Ta puges sügavamale rulli keeratud teki sisse ning tõmbas padja pea alla. Selge demonstratsioon, et tema seda vestlust jätkata ei viitsinud. „Lihtsalt pane tuled kustu."

Seisin seal ja silmitsesin teda veel mõne hetke, aga Vampiiri suust ei tulnud enam ei kippu ega kõppu. Nii lihtsalt oligi ta valmis asja unustama. Viimaks lõin käega ning lahkusin toast, kustutades tuled nagu ta oli soovinud. Ent ise ma kohe tagasi voodisse ei roninud. Istusin hetke köögis ja mõtlesin – olemata päris kindel, millest. Väsimus tahtis kõigele vaatamata üle võtta. Niisiis suundusin korraks oma tuppa. Otsisin padja alt välja mobiili, kus see oli iga öö, et asendada äratuskella. Telefoniga läksin tagasi eesruumi, kus ukse lukku keerasin. Peale seda istusin uuesti taburetile köögilaua taga.

Kell oli kolm läbi neli minutit. Esialgu ma kõhklesin, nagu oleksid Vampiiri sõnad mind tõesti kuidagi mõjutanud. Teadsin, et ta oli lihtsalt hooletu ning – olgu siis kihvaline vereimeja või mitte – võib-olla mõne trauma tagajärjel osa oma mõistusest kaotanud. Selle mõttega püüdsingi end rahustada. Mitte, et see väga aidanud oleks.

Helistasin politseisse. Aga mitte tavapärasele numbrile üks-üks-kaks. Ma helistasin isale.

Tema hääl teisel pool toru oli väsinud, kuid mul oli hea meel, et ta vastu võttis. Rääkisin isale, mis oli juhtunud, andes endast parima, et jätta loosse nii palju tõde kui võimalik ilma meie korteris ööbivat Vampiiri mainimata. Minu pärast muretsedes ütles isa seda, mida korra juba kuulnud olin: pane uks lukku ja mine tagasi voodisse. Ta pidavat homme koju tulema nii vara kui võimalik.

Kõne lõpetatud, tõin kuuldavale tasase ohke. Nüüd, kui kõik jälle vaikne oli, tundsin end tuima ja raskena. Olin tõesti väsinud ning ei pidanud ka ise targaks enam kauem ärkvel püsida. Tõusin ja heitsin viimase pilgu aknast välja. Öö oli rahulik ja liikumatu. Laternad heitsid kõledasse vaikusse hämarat valgust. Mulle meenusid novembri lõpu jahedad ilmad ja see, et seisin siin ainult oma öökleidis. Tundsin kananahka oma ihul ning väristasin õlgu. Pöördusin ümber ja läksin oma tuppa sooja teki alla, kus kiiresti uinusin.