Olevik tuleviku minevikus

Epiloog

Viimases aastas oli olnud midagi erilist. See küll ei avaldunud mõne ootamatu lotovõiduga või isegi muud moodi väga hea õnne teel. Täpsem oleks ehk öelda, et midagi erilist oli toimunud mu enda sees.

Vahest koos eelmisel aastal täpselt jõuludeks maha sadanud värske lumega oli minuni jõudnud ka arusaamine, et elu polegi nii must ja valge kui mõnikord paistab. Jah, kuidagi oli mul õnnestunud kaotada mu senine parim sõber, Adeele, kuid isegi siis... elu läks edasi. Peale põhikooli lõppu ei kuulnud ma ka Katist ja Ristost enam midagi. Asjad muutusid rahulikumaks. Kuigi tundsin end endiselt väljajäetuna nii kodus kui koolis, teadsin, et selle muutmine on rohkem mu enda kätes kui kellegi teise.

Ma polnud ainus hall hiireke oma uues gümnaasiumiklassi koosseisus. On neid, kes asuvad ise oma punti looma. On ka neid, kes ootavad, et nende juurde tullakse. Teistest sihilikult eemale hoidva tüdrukuga ühiste huvide otsimine näis kõigile justkui hirmu valmistavat. See oli sisutu hirm, olematu, kuid pidevalt märkamatuna kohal. Sellele mõeldes taipasingi, et mul polnud midagi kaotada.

Võttis vaid paar sõna, et leida endale asendamatu sõbranna.

Leidsin ka, et asjatu oli püüda kujundada teiste inimeste suhteid. Kuigi ma tahtsin, et mina ja mu vanemad saaksime olla koos õnnelik pere, pidin leppima, et igaühel on õigus otsustada oma suhete üksikasju ise, niipalju kui see võimalik on. Sama kehtis ka ema ja isa kohta, sest lõppude lõpuks olid nemadki ju vaid inimesed.

Midagi oli juhtunud eelmise aasta novembri-detsembri vahetusel.

Ainus, millest avalikkus rääkis oli Markus, Kuressaares kodust ära jooksnud nooruk. See juhtum oli politseile pisut peavalu põhjustanud. Sellegipoolest oli poisi asukoht ning ärajooksmise põhjus tänase päevani selguseta.

Täpselt aasta oli möödunud. Ma istusin sooja teki sisse mässituna oma voodil, silmitsedes akna taga taevast alla keerlevaid lumehelbeid. Eelmise õhtu fotosessioon lumise kesklinna jõulutuledes oli mulle varase jõulukingitusena külmetuse toonud. Ravisin seda kuuma kakao ja enda tehtud fotode vaatamisega.

Lõpetasin sülearvutisse salvestatud piltide klõpsimise, kui Niki nurrudes ning puksides end mu jalgele sättis. Naeratasin ja sirutasin oma heleda poolkuuarmiga käe, et kassi kõrva tagant sügada.

Arvutiekraanil seisis pilt noorest naisest, kes istus pimedas samblasel kivitrepil. Välklamp oli tema silmad kummaliselt hõõguma jätnud.