Olevik tuleviku minevikus

9. peatükk

Järgmisel päeval viivitasin kooli jõudmisega teadlikult. Hoides pilku kindlalt enda ees, suundusin kiirete sammudega trepist alla ja kapiridadest mööda, kuni jõudsin enda kapi kollase ukseni. Välisriided seljast, jalanõud vahetatud, võtsin esimesteks tundideks vajaminevad õpikud. Kiire pilk kellale enne kui kapi lukustasin ja üles inglise keele klassi suundusin. Olin otsustanud eelmise päeva unustada ja kui keegi peakski sellest juttu tegema, on parem mitte välja näidata, kui alandavalt see mulle tegelikult mõjus.

Jõudsin klassi täpselt tunni alguseks. Libistasin end kohale esimeses pingis õpetaja laua vastas. Oleksin eelistanud tagumist otsa, kuid kooliaasta alguses läksid sealsed pingid igas klassis kui soojad saiad. Praegu tundsin siiski lausa heameelt, et puudus võimalus kellelegi oma klassikaaslastest otse näkku vaadata.

Tagantpoolt nügiti mu õlga ja ma pidin peaaegu võpatama. Manitsesin end veel viimasel hetkel rahulikuks jääma; ütlesin endale mõttes, et see on juba naeruväärne. Sind kiusati eile. Mis teha. Liigu edasi.

Pöörasin end pisut, et leida Adeele üle oma laua minu poole küünitamas.

„Kuulsin, mis eile juhtus," olid tema esimesed sõnad.

Tundsin, kuidas mu enesetunne automaatselt langes.

„Sa peaksid proovima vastu hakata. See, et sa midagi ei tee, meelitabki neid kiusama," sosistas tüdruk. Kuid Adeele toon ei aidanud mul end kuidagi paremini tunda. Ja ma olin vastu hakanud. See oli kasutu nõuanne.

„Igatahes," jätkas ta, „tahtsin sulle meelde tuletada, et esmaspäeval on mul jälle raamatutöö. Sul on ju ikka meeles, mida mulle lubasid?"

Kokkuvõte Mälgu rannatriloogia raamatust! Oleksingi selle tõenäoliselt unustanud. Praegu kirusin end maa alla, et polnud juba alguses ära öelnud. Oleksin pidanud taganema nüüd, kui see meil juba jutuks tuli, ent ma ei teinud seda. Ma ei osanud.

See tõestas midagi, mida ma tunnistada ei tahtnud, kuid üha enam ja enam uskusin. Olin võhik, kes ei suuda enda eest seista.

„Tegelen sellega nädalavahetusel," ohkasin, tundes natuke pahameelt Adeele sõnade suhtes mis puutub eilsesse. Oleksin oodanud, et ta vähemalt minu poolt on, kui ta teema üldse tõstatas. Aga kasutada taolist mõnitavat tooni ütlemaks mida juba isegi teadsin, kuid omaks võtta ei taha, viies siis teema üle tööle, mille ma mingisuguse tasuta lihtsalt tema eest ära pean tegema... Pöörasin pilgu tagasi ette, püüdes kogu väest panna tähele õpetaja kõnet inglise keeles esinevatest ees- ja tagaliidetest, aga ei saanud parata, et mõtted mujale triivisid.

Hetke pärast kuulsin tagant tasast köhatust – ainult et see kõlas rohkem nagu naerupahvaku summutamisena – ja siis minu kõrva jaoks eristamatut sosinat, kui Adeele ja tema pinginaaber Eleri millegi üle arutasid. Tundes sügavat paranoiat, tõmbasin pea alateadlikult sügavamale õlgade vahele ja peitsin näo juusteseina taha, justkui oleksin mina nende kõnealune. Justnagu saaksin sedasi terve maailma eest põgeneda.

Kuigi aineid oli mul tunniplaanis seitse, paistis päev venivat kordades pikemaks. Vastupidiselt mu kartustele ei maininud peale Adeele keegi eilsest juhtumist mulle sõnagi. Kuid nad teadsid, selles polnud kahtlust. Võisin päris mitmel korral koolikaaslastest möödudes kuulda summutatud ja nagu muuseas pomisetud sõnu "pulgake" ja "värvilõust". Nendel juhtudel lisasin sammule vaid kiirust ja teesklesin, nagu poleks neid seal. Või nagu poleks mind seal. Aga kui sellised saavadki olema mu uued hüüdnimed... sain vaid loota, et need ei jää kestma.

Päeva keskel, kui olin sunnitud oma kapi juurest läbi lipsama, et järgmisteks tundideks vajalikud raamatud tuua, pidin keldrikorrusel ümber nurga astudes oma sammul takerduma. Kati, Risto ning nood teised, kes nende kahega ka eelmisel päeval kaasas olid jõlkunud, olid oma kohad sisse võtnud aknalaudadel ja ka seal vastas seisvate kappide najal. Tagurdasin vaateväljast eemale ja tagasi trepi poole nii ruttu kui sain, kuigi olin kindel, et mind oldi märgatud. Selle asemel, et seista seal ja oodata, jooksin üles ning leidsin end peagi hoopiski sööklast, ümara oranži laua tagant kohe sissepääsu kõrval. Istusin tegevusetult kuni kell kuulutas järgmise tunni algust. Alles siis raatsisin taas alla minna, leides kergendusega, et vahekäik oli tühi.