Olevik tuleviku minevikus

5. peatükk

Olin parasjagu jopet selga tõmbamas, kui köögi poolt ema häält kuulsin.

„Kas sa hommikust ei söögi?"

Peatusin ja hammustasin huulde, kuid vastutahtsi pöördusin siiski ringi. Ema seisis köögi uksel, silmis see tuttav igatsus, mida olin seal varemgi täheldanud. Ta teadis, et kui lahkun, jääb ta siia isaga kahekesi. Mitte kauaks, loomulikult, sest isa pidi tööle minema. Sellegipoolest tundsin noil kordadel nagu oleks hoopis mind vanema rolli pandud; justkui post, mille taha ema vajadusel peitu saaks pugeda. Mitte, et sellest suurt abi olnuks.

Ausalt öeldes olin nende mõlema peale natuke pahane. Ma ei süüdistanud kumbagi rohkem kui teist, aga ikka paistis ema arvavat, et olen tema poolel. Ja isagi võis sellise järelduse vabalt omaks võtta. Nad pidid oma asjad ise ära klaarima, mitte mind vahele tirima.

„Ma ostan sööklast midagi," ütlesin. „Ma ei taha hiljaks jääda."

Ema heitis lootusrikka pilgu kellale. „Sul on aega veel piisavalt."

„Ma pean täna varem minema." Täielik vale.

„Varem?" Ta vaatas mind kahtleval pilgul. „Kell saab alles viieteise minuti pärast kaheksa. Kooli jalutab siit viie minutiga."

„Ema..." vaidlesin hädiselt. Tõmbasin jope luku kinni, püüdes sellega näidata, et mul oli tõepoolest tõsi taga. „Mul on raha. Ma saan ka koolist osta. Pealegi pole ma praegu näljane." Jällegi vale. Ning ausalt öeldes polnud ma oma rahalises seisus samuti kuigi kindel.

Ema oli just midagi vastu ütlemas, kuid vaikis, kui isa vali hääl elutoast meieni kostus.

„Kas keegi on minu rahakotti näinud?" Ta ilmus elutoa uksele.

Ema ohkas vaevukuuldavalt. „Sa hoiad seda alati oma kummutisahtlis."

„Hoian, aga nüüd ei ole seda enam seal." Ema vaatas isale järgi, kui too temast mööda ja kööki tuhises. „Ma olen ju öelnud, et kui on vaja raha laenata...„

„Ma ei ole sinu rahakotist midagi võtnud," segas ema ärritunult vahele, „ja ma ei usu, et keegi seda sinu sokkide vahelt üldse otsima tahab minna. Ju sa siis ise..."

Otsustasin rohkemat mitte kuulama jääda. Haarasin seina äärest oma koti. Enne uksest välja lipsamist hüüdsin veel emale: „Toida Nikit ka, eks!" Siis olin juba jahedas trepikojas, rutates alla, olemata päris kindel, kas ema mind tegelikult ka kuulis.

Nii oli see alati. Lihtsad ja tühised pisiasjad võisid viia neid suurtesse vaidlustesse. Mu kõht korises ja mind ei oodatud kooli tavapärasest varem. Olin öelnud vastupidist, sest ma tõesti ei tahtnud sinna enam kauemaks jääda. Täna hommikul veel eriti, kuna mind oli juba varakult äratanud köögist kostuv tuline vaidlus. Ma ei olnud isegi tähele pannud, mis neid seekord õhutanud oli. Olin vaid padja üle pea tõmmanud ja oodanud selle möödumist.

Isa on see, kes kipub tühistest asjadest suurt numbrit tegema – eriti veel viimasel ajal, kui pinget õhus on niigi palju. Küllap mõjub see kõigi närvidele. Aga ta ei ole halb inimene. Ta pole kunagi kellelegi kätega kallale läinud. Armastan neid mõlemaid ühepalju. Teadsin, et nende omavaheline armastus on hakanud kustuma, kuid kartsin siiani sellele mõelda, justkui teeks olukorra teadvustamine selle reaalsemaks.

Ma ei kiirustanud kooli jõudmisega. Tänane hommik oli tavalisest veidi külmem, kuid see ei häirinud, kui pea madalamale õlgade vahele tõmbasin ning nina salli varju pistsin. Proovisin mitte välja teha, kuidas tuul juukseid näo ees keerutas ja kiskus. Jalutades hoidsin pilgu otse, horisondist pisut kõrgemal. Seal maalis kerkiv päike taevast, luues pilvede abiga pidevalt muutuva värvide mängu eri toonis siniste, oranžide ja roosadega. Nii võis see vaade kesta kuskil kahe tunni ringis, enne kui saabuv päev kõik ühtlaseks, värvikiretuks ning – paraku küll – masendavaks muudab. Märja ilmaga ei näinud raagus puudki hirmuäratavad välja. Need olid lihtsalt sama kurvad ja haleda olemisega kui kõik muu.