Olevik tuleviku minevikus

12. peatükk

Ülejäänud päev veeres edasi nii märkamatult, et kui viimaks saabus aeg koju minna, olin peaaegu üllatunud, et tänaseks oli kooliga kõik. Seisin seal, oma kapi ees, päris tükk aega, püüdes otsustada, kuhu edasi minna. Ma juba teadsin, mida edasi teha. Pidin rääkima Vampiiriga, isegi kui ta vastu püüab punnida. Kõigepealt pidin ta aga üles leidma. Seetõttu proovisingi eesolevale vestlusele võimalikult vähe mõelda – et ta neid kavatsusi mu mõtetes ette ei näeks. Vähemalt olin kindel, et liiga kauaks ta oma nägu peita ei kannata.

See siiani näris mind, mida Adeelelt kuulnud olin. Meenutust ja järelmaiku oli raske alla suruda, kuidas ma ka ei proovinud. Mida Vampiir teinud oli... see polnud normaalne. Adeelel oli õigus, Vampiiriga oli midagi viltu. Olgu need neuroloogilised probleemid või mis iganes, ma pidin selle kohta rohkem teada saama, kui see tõepoolest mu enda tulevik on. Aga ma kartsin. Oma ehmatuseks leidsin, et mul tõepoolest oli hirm selle ees, milleks Vampiir veel võimeline võis olla.

Keskendudes asjadele nagu kui palju raha mul veel pangakaardil peaks olema, juhul kui kedagi korteris pole ja köögikapid tühjust täis, või kuhu järgmisel korral oma kaamera kaasa võtta, jalutasin kodu poole. Kui peaksin taaskordselt seal üksinda istuma ja Vampiir kohale ei ilmu, pidin leidma muu viisi, kuidas aega sisustada.

See omakorda meenutas, jälle, mida Vampiir meie vanemate kohta ütles. Ma kohe kuidagi ei tahtnud uskuda, et nad käivad kohtamas kellegi teisega. Kas tõesti siis iga päev? Sellepärast nad jätavadki mu üksinda koju, nii et näen neid vaid lühikeseks ajaks, kui väljas juba pime ja varsti magama tuleb minna? See mõte kergitas minus pahameelt, ent teadsin, et isegi kui tahaksin oma vanematega sellest rääkida, ma ei julgeks. Ma ei teaks, kuidas alustada. Kui oleks vaid võimalik neid kuidagi jälle üksteisele lähemale viia...

Olin kodutänavale jõudnud. Avades ukse kortermaja trepikotta, pidin kiljatama, kui seisin Vampiiriga näost-näkku. Tema muidugi leidis mu reaktsiooni naljakana.

„Mida... jälle siin?" pärisin, kuna pea oli parematest vastustest lihtsalt tühjaks jooksnud. Trügisin temast mööda, teades, et ta niikuinii järgneb. Seda ma ootasingi.

„Mul on suhkrut vaja," lausus ta vaid. „Eilset Kirjut Koera veel on?"

„Kas sul suhkrust juba küllalt ei ole?" Katsusin ukse linki. See oli lukus. Saatsin Vampiirile kulmukortsutusega pilgu, kui võtit otsides käega kotis kobasin. „Sa lähed veel paksus niiviisi, tead? Ja see pole tervislik."

„Nii et seda on veel?"

Tõin kuuldavale valju tüdimust väljendava häälitsuse, tegin ukse lahti ega vaevunudki püüda Vampiiri seekord välja jätta. Ta järgnes mulle sisse, viskas mantli pealt, tõmbas saapad jalast ja suundus kööki, enne kui mina ühegi tossu ära sain.

„Mis sinuga lahti on?" nõudsin, kui köögi ukse vahel pidama jäin. Leidsin Vampiiri lahtise külmikuukse vahelt, käsipidi seal sees sorteerimas. „Ma vannun, et minust ei saa iial sind."

Vampiiri suunurgad kaardusid väheke ülespoole, kuid ta ei vaadanud siia.

„Mis sul selle magusaga üldse on? Millal sa viimati õiget toitu sõid? Ja veel enam," asetasin käed vaheliti ja vidutasin teda jälgides silmi, „mida sa Adeelele tegid?"

Nüüd heitis ta mulle kiire pilgu, enne kui tagasi külmikusse pöördus, et kilesse mähitud torbik välja võtta. „Mida sa silmas pead?"

„Näiteks, et ta leidis oma käelt hammustusjälje peale seda, kui ta oimetuks lõid?"

Suhkrupommi lauale asetanud, Vampiir peatus. Hetkeks ei öelnud ta midagi, ent siis ilmus too sama kõhedavõitu naeratus tagasi tema huulile. „Ja sa tahad väita, et ta polnud seda ära teeninud?"