Olevik tuleviku minevikus

6. peatükk

See oli üle pika aja esimene kord, kui siin ilma oma kaamerata olin. Seisin lossihoovi viival sillal, silmitsedes tuule käes virvendavat veepinda ning eemal ujuvaid parte.

Olin välja mõelnud teooria, küll logiseva, kuid mis võis Vampiiri ebaselgeid vihjeid seletada. Kahjuks ei uskunud ma seda võimalust ise karvavõrdki, ent mul oli vaja midagi, et osata edasi liikuda. Vasturääkivust tekitasid veel Vampiiri enda sõnad. Kas me olime sugulased või mitte?

Kõik see tundus siiani täieliku tobedusena. Nii et miks ma siis üldse vaevusin kaasa mängima? Hoidsin käsi taskus, kus mu sõrmed mobiiltelefoni pigistasid. Ma ei uskunud, et isale helistaksin, aga kuna selles otsuses puudus loogika, vältisin seda endale tegelikult tunnistamast. Hoidsin seda käeulatuses turvatunde ammutamiseks.

„Ootasid mind?"

Kui need kaks sõna vaikuse lõhestasid, oli mu võpatus kindlasti temalegi nähtav. Pöördusin aeglaselt ringi, leides Vampiiri seismas minu taga. Tema suul mängles naeratus.

„Ära irvita," pomisesin pahuralt. „Kas sa jälle jälitasid mind?"

„Aga sa ju tahtsid mind näha."

Jah, aga ma ei arvanud, et sa nii kiiresti välja ilmud, mõtlesin, käsi sügavamale jope taskutesse toppides. „Vaata, mind tegelikult ei huvita, kas sa otsid lihtsalt tähelepanu või mis iganes, aga ma tõepoolest ei viitsi mingisugust arvamismängu mängida."

Vampiir noogutas. „Arusaadav."

„Siis too see lagedale. Mida sa minust tahad?"

Vastamise asemel jäi naine hetkeks mõtlikuks. Ta toksis saapaninaga silla puidust laudu, meenutades väikest last, kui vaid pildilt oleks puudunud see salakaval naeratus.

„Paku," kostis ta viimaks. „Selle aja jooksul peaks sul olema vähemalt mõni mõte tekkinud, eks ole?"

„Kas see on mingi mäng?" pärisin kannatamatult, ent nähes, et Vampiiri see ei kõigutanud, ohkasin alistunult.

Osa minust peaaegu uskus, et kuskil siin läheduses passis mõni piilukaamera, ainult ootamas, et mingisuguse nõmeda triki ohvriks langeksin. Hingasin sügavalt välja. „Siin on midagi pistmist meie välise sarnasusega, on mul õigus? Sa viitasid sellele eile enne lahkumist."

„Viimaks sa taipasid! Oli seda tõesti nii keeruline märgata?"

Eirasin tema liialt elevil kommentaari. „Aga kuidas see saab millegagi seotud olla? Tähendab, ma olen ikka... Ma olen siiski ainus laps, eks?"

Vampiir purskas naerma – mitte küll valjusti, aga sellegipoolest tundsin end häirituna ja piinlikult.

„Ei, me ei ole õed," lausus ta naeru vaibudes. „See oli sinu teooria?"

Hammustasin huulde. „Ma lihtsalt ei taipa. Kui me pole sugulased, me pole varem kohtunud, aga väidetavalt teame üksteist ikka... Ma ei tea, et mul oleks tuttavaid, kelle taasilmumine oleks midagi nii suurejoonelist, nagu sina kogu selle loo teed." Silmitsesin teda pilutatud silmadega. „Kardan, et su mõttelaad on minu jaoks üle mõistuse. Sa oled segane. See ongi kõik. "

Naine vangutas pead. Minu nördimuseks ei lasknud ta aga kustuda tol kõhedal naerusädemel oma silmis. Ta astus lähemale, tasandades rääkides häält. „Ma tean, et sul on avar mõttemaailm. Unusta hetkeks piirid. Kõik ei peagi olema loogiline."

Pika hetke vahtisime üksteisele silma, kumbki meist vaatamata kõrvale. Tema kummaline pilk, mis ei varjanud, kui väga ta minult midagi ootas, tegi olukorra mitmeid kordi veidramaks. Mõistsin äkki, et oleksin pidanud hoopis koju minema. Tõepoolest, miks ma vaevusin vastutulelikkust näitama? Tema käitumises polnud loogikakübetki ning mul oli muudki, millele aega kulutada.