Olevik tuleviku minevikus

25. peatükk

„Saad sa aru, mida kõike see tähendada võib?" Olime nüüdseks majast lahkunud ning jalutasime tagasi. Minu hääl kõlas tuimalt ja monotoonselt, mu mõtted endiselt mujal.

„Ma aimasin seda," tunnistas Vampiir ning ma vaatasin teda üllatunult. „Kui sa rääkisid, et keegi mees oli teile selle purgi toonud, mõtlesin, et midagi on viltu. Seda purki ma isegi mäletasin, aga seda ei toodud meile. See lihtsalt... ilmus meie kappi. Ei mina ega vanemad teadnud, kuidas, aga me ei pidanud seda vist kuigi tähtsaks."

Muidugi. Ainult tänu Vampiirile ei saanud Markus oma eesmärki täide viia. Vanas minevikus polnud kedagi, kes ta tabanud oleks.

„Peaksin vist vabandama, et sind mõrvas süüdistasin," laususin kohmetult. Peale selle veidra maitseaineloo lahti rullumist olin enam-vähem unustanud, miks me üldse sellesse majja olime läinud.

„Ah, unusta see," lõi Vampiir käega näitamaks, et ega ta väga hoolinudki. „Ma tahtsin vaid teada saada, kas mu teooria oli õige. Nagu välja tuli, see oligi."

Naeratasin endamisi Vampiiri ilmse katse peale end paremas valguses näidata. Ta oli muutunud. See naeratus kadus aga kiiresti, kui meenutasin, et teadsin nüüd mõrvade üksikasju. Detaile, mida oli keeruline, vahest isegi võimatu kellelegi rääkida. Ma ei teadnud isegi seda, kuidas oma teadmisi isale selgitada.

Oli kerkinud ka üks teine tähtis asi.

„Vampiir," alustasin vaikselt, „mis sa arvad, kas see ongi kõige võti? Sellepärast ma peaksingi vampiiriks muutuma?"

Ta kehitas õlgu. „See tundub liiga lihtne. Ma ootasin midagi keerukamat. Võimatut."

„Oled sa unustanud need perefilmid ajas rändamisest, mida väiksena telekast vaatasime?" Naeratasin talle uue enesekindlusega. „On vaid üks põhjus, miks peategelane kogemata ajas tagasi võib sattuda."

Vampiir vaatas minu poole ega öelnud sõnagi.

„Nad peavad leidma selle, mille valesti tegid ja oma vigu parandama."

Ta vaikis hetke, viimaks pomisedes: „Ma ei tea, et vampirismi nakatumine minu süü oleks olnud."

„Võib-olla polnud see ainus, mis vajas muutmist." Tundsin end ühtäkki julgemalt. Ma ei teadnud, mis jõud oli mind tulevikust tagasi paisanud, kuid see ei saanud olla ilmaasjata. Mu tuleviku-mina rääkis tõtt. See polnud vampirism, mis tema iseloomu muutis. Midagi muud oli juhtunud. Midagi, millele vastu seismata lasigi ta endal saada selleks, kes ta oli nüüd. Minu töö pidi olema meeles pidada. Ent konkreetselt mida ei tohtinud ma unustada?

Vaikivas kokkuleppes võtsime Karja tänavani jõudes suuna tagasi kodu poole. Enamuse sellest teekonnast läbisime vaikides. Teadsin, et puudun koolist põhjuseta ja oleksin pidanud õpetajale vähemalt sõnumi saatma, nagu ta meile kooliaasta algul selgeks tegi. Kõige muu kõrval oli see praegu aga liiga kauge ja tähtsusetu.

Süüdlane oli meid kodus köögilaual justkui ootamas. Võtsin purgi kätte, seirates seda nagu see ei olekski enam lihtne maitseaine hoidik, vaid elav ja hingav tegelane. Oli kummaline mõelda, et taoline silmapaistmatu asi võis nii suuri probleeme põhjustada. Pöördusin purgiga Vampiiri poole, kes mind ukse juures ootas.

„Kui me sellest lahti saame, kas siis saab kõik õigeks?" küsisin, tundes muret, et võib-olla lootsin liiga palju. Vampiir oli mulle näidanud, et tuleviku või mineviku muutmisel ei saa kunagi kindel olla, mida oodata. Kui see kaks nädalat ja pealegi, mis Vampiir minuga veetis, natukenegi tema minevikus muudatusi tegi, mäletas ta siiski ka varasemat. Minu loogika järgi pidanuks olema vaid üks minevik, üks tulevik ja üks olevik. Ning kui aeg endast igal juhul jälje jätab, kuidas saame me kindlad olla, et see liigutus kõik korda seab? Kui see üldse on see, mis mind vampiiriks muutis.

„Proovima peab," lausus ta kindlameelselt, noogutades mulle julgustuseks.

Järgnesin talle tagasi trepikotta ning alla. Tundsin, kuidas mu peopesad purgi ümber higiseks kiskusid. Mis siis, kui see polnudki lahendus?

Panin alles nüüd tähele, et päike oli juba tõusnud. Taevas oli endiselt pilvine, kuid mõningad soojendavad kiired tungisid siiski läbi, tuues meeldivat valgust ja maalides taevasse mahedaid ja kirkaid värve. Jalutasime lähima prügikonteinerini. Hetke me vaid seisime seal. Ma kõhklesin, tundes koguni hirmu. Olin juba mõnda aega püüdnud leppida musta tulevikuga, aga miski praeguses olukorras andis mõista, et nüüd saame lõpliku vastuse.

„Ma loodan, et ema ega isa seda tarbinud pole," ütlesin vaikusse, vaadates ääreni täis purki oma käes. Samuti lootsin, et nad seda hoopis toidutegemisel kasutanud polnud. See tõmbaks igasugusele lootusele siin midagi saavutada kriipsu peale.

„Isegi kui on, nad võivad olla immuunsed," lausus Vampiir rahustavalt. Ootamatult jõudis mulle aga kohale, et sellele küsimusele ei saagi me kunagi vastust teada.

„Meie vanemad," sosistasin. Ma polnud siiani nende saatust teada saanud. Vampiir oli keeldunud mulle ütlemast.

Ma peaaegu võpatasin, kui käsi mu õlale langes. Loomulikult oli see Vampiir. Üles temale otsa vaadates märkasin, et ta oli nii erinev tollest naisest, keda selle paari nädala jooksul tundma olin õppinud. Temast ei õhanud ohtu ega vihasekstegevat ükskõiksust. Õrn naeratus tema huulil oli sõbralik, tema silmad olid leebed.

„Ära nende pärast muretse," lausus ta. Proovisin vastu vaielda, kuid ta jätkas: „Mis nendega juhtus... see oli midagi, mida ma endale andestada ei suutnud. Leidsin pääsu teesklemisest, nagu poleks neid mu jaoks olemaski olnud." Ta vaikis momendiks ning ma nägin tema silmis peegeldumas kahetsust. „Ära muretse," kordas ta. „Nendega on kõik korras, kuni hoidud valikutest, mille mina tegin. Isegi, kui meie praegune plaan ei õnnestu."

"Millised on minu valikud?"

Vampiir naeratas ning vaatas taevasse, kus pilved ning tõusev päike oma värviküllast mängu jätkasid. "Lihtsalt luba mulle midagi," ütles ta peale keerutavat tuulehoogu juukseid tagasi kõrva taha sättides. "On asju, mille ma tegemata jätsin. Kuid alati, kui ma järele mõtlesin, taipasin, et mind hoidis tagasi pelgalt sisutu hirm. Siis miks ma ikka ja jälle selle sama olematu probleemi taha koperdasin?" Ta ohkas. "Murra pead, miks on olemas üks Juku või Juss, kes kohe kuidagi sind sallida ei suuda. Palun väga, tee seda, kui sa kuidagi ilma ei saa. Kuid ära kunagi hakka uskuma, et siin ilmas on inimene, kelle arvamusel on rohkem tähtsust kui su enda omal."

Vaatasin talle pikalt otsa ega teadnud, kuidas end tunda. Ma polnud temalt nii tähendusrikkaid sõnu oodanud.

"See on tark nõuanne," laususin viimaks. "Minu viimase aja kogemustega... Tundub, et mul pole muud valikut kui et seda järgida." Naersime koos selle mõneti cheesy dialoogi üle. Sisimas aga teadsin, et ei tohi neid sõnu kunagi unustada.

"Ja veel: võta kinni võimalustest inimestega suhelda. Seda nõuannet ei jagata sotsiaalfoobidele naljaviluks." Illustratsiooniks tõstis Vampiir mulle pöidla, mis minus taas kerge naerupuhke esile kutsus.

Ema ja isa polnud ohus. Kui tuleviku-mina seda ütles, siis ma seda ka uskusin. Mida iganes ta oma minevikus korda oli saatnud... mul polnudki vaja teada üksikasju. Pidin vaid mäletama Vampiiri. Tuleviku-Kedli.

Kergitasin prügikonteineri kaant, tundes selle sisemuse lehka oma sõõrmeisse tungimas. Hinge kinni hoides sirutasin käe purgiga konteineri kohale. Lasin sellest lahti, vaadates, kuidas purk mustade prügikottide sekka kukkus.