Olevik tuleviku minevikus

19. peatükk

Neljapäeval sain teada kahest, mis oli mu tulemuseks viimases matemaatika kontrolltöös. Hinde parandamiseks pakkus õpetaja juba järgmist päeva, millega nõustusin vaid seetõttu, et antud teemat tegelikult üldsegi raskeks ei pidanud. Ma ei osanud ka ise öelda, miks olid asjad läinud nagu nad olid. Vead olid elementaarsetes lahenduskäikudes ja arvutustes. Võib-olla segi aetud emotsioonid ja valedel lainetel lendavad mõtted olid need, mis matemaatikale keskendumist takistasid. Küllap selline oli mu õnn.

Hetk, mil tunnid läbi saavad ja tuleb aeg koju minna oli iga päevaga muutunud aina oodatumaks. Kuigi ei paistnud enam suurt vahet, kas kodu või kool, sest mõlemad kurnasid ühtmoodi, hoidsin lootust, et saan põgeneda oma tuppa ning seal end välismaailma eest peita.

On lapsi, kes peavad läbi elama palju hullemat. Nii ma mõtlesin, kui tahtsin end lohutada. Abi sellest väga polnud. Kuidas ma saanukski rõõmustada kellegi teise ebaõnne üle? Selline mõtteviis oli paradoks, kuhu kerge langeda. Nagu trepiastmed, mis viivad sügavale keldrisse...

Raputasin pead, et end sellest välja sakutada ning langesin tagasi endisele rajale.

Mille pärast hoida oma halle mõtteid? Üksteisest eemalduvate vanemate? Kahe koolikaaslasest kaabaka? Mulje pärast, nagu oleksin väljatõugatu, kes veedab oma kooliaja üksinda nurgalauas, vahetunnid sõbrannadega itsitamata ja kõigile kahe silma vahele jäädes, kui tähelepanu ei tule just negatiivne? Või tulevikust pärit vereimejast iseenda pärast?

Tuli tunnistada, et tundsin end lihtsalt üksi. Kodune õhustik oli pidevalt pingeline ning polnud kedagi, kellega sellest – ja ka kõigest muust – rääkida ja vähemalt praegu võis see olla üks mu suurim vajadus üldse. Adeele ei kõlanud enam sugugi parima variandina. Miski tõukas mind temast eemale ja pealegi ei olnud me viimase nädala jooksul praktiliselt üldse suhelnud. Vampiir ei tulnud samuti kõne alla. Tema ei hoolinud millestki, vist ka iseendast mitte.

Jõudsin koju enne, kui kumbki mu vanematest. Olin üksi ligikaudu terve tunni, kuni isa viimaks saabus, asudes koheselt oma tähtsamaid esemeid üle lugema. Midagi ei paistnud varastatud olevat – isegi mitte ema väike digikaamera, mis köögiletile vedelema oli jäänud.

Natuke hiljem jõudis emagi tagasi ning üsna pea leidsin end soovimas, et Vampiir mind koolist tulles siin ootamas oleks olnud. See soov tundus pisut kaheotsaline, ent ometi ei lasknud ma sellest lahti, kuigi aeg oli juba hiline ja isegi kui ma ei otsinud enam kedagi keda süüdistada. Nimelt avastas ema tühja pitsakarbi, peaaegu tühja Coca-Cola pudeli ja prügikastitäie maiustuste pakkepabereid. Siis tuli muidugi päevavalgele, kui palju raha isa mulle enne minekut jättis. Vaid siidripudeli oli Vampiir minnes kaasa haaranud. Kõlaks loogiliselt, et mu kokkuhoidmist eelistav ema minu küsitluse alla võtab, mida ma ka ootasin.

Aga ei. Taibates, et "mittetoitva" toidu peale oli kulutatud kõik see kümme eurot – peale Vampiiri kätte andmist polnud ma sellest rahast rohkem midagi kuulnud – leidis ema, et rahaga oli liiga kergekäeliselt ümber käinud hoopiski isa. See oli teema, mille oleks võinud väga hästi kõrvale lükata ja unustada. Ka isa paistis sedasi arvavat. Aga ema, olles alles koju jõudnud, kurtis peavalu üle ja polnud seetõttu parimas meeleolus. Tema läheduses kandus mu ninna midagi magusat ja kanget.

Olin juba kavandamas plaane vahele astumaks kui uksele koputati. Isa tõusus diivanilt silmanähtava kergendustundega ja läks avama. Ma ei näinud, kes seal oli, aga kuulsin lõbusat madalat meeshäält, kui see isa tervitas ja kordas: „Nii ammu pole näind!"

Oli see meie ootamatu külalise poolt vale või hoopiski täpselt õige hetk sisse sadamiseks, seda ei osanud ma öelda. Heitsin pilgu emale, kes end teleka ees korralikumalt istuma sättis, kuigi teadsin, et ta parasjagu ekraanil jooksvat filmi tegelikult ei vaadanud. Oleksin tahtnud midagi öelda, ent mõtlesin järele ning otsustasin vaikimise kasuks.

Nägin silmanurgast kedagi elutoa uksele ilmuvat ja pöördusin vaatama. Üle läve astus pisut tüse meesterahvas, kes oli umbes mu isa vanune. Naeratus suul, viipas ta minu ja ema suunas. „Tervist," lausus ta oma kõmiseval häälel. Kuigi mul polnud aimugi, kellega tegu, vastasin samaga, aga pigem tagasihoidlikult. Ema ei öelnud sõnagi.

„Sirjekene, miks nii mossis?" venitas mees narriva tooniga, mis pidi vist olema tujutõstev. Minule aga mõjus see hoopis vastupidiselt. Võõrad ei pannud mind kunagi end mugavalt tundma. Kes ta üldse oli?

Lõpuks ilmus ema suunurka pisitilluke naeratus. Mina, kes ma istusin talle kõige lähemal, võisin aga öelda, et see oli pigem sunnitud viisakusest.

„Ja... Kedli, on mul õigus?"

Vaatasin üles mehe poole, ilme selgelt küsiv. Proovisin meenutada, aga ei midagi. See nägu mulle ei meenunud.

Ta vist tabas ära, et olin segaduses, sest hakkas ühtäkki naerma. Isa ilmus samal ajal eesruumist nähtavale.

„Sa polnud vist aastanegi, kui sind viimati nägin. Küll oled ikka pikaks kasvanud! Täitsa tots juba."

See oli alati piinlik, kui täiskasvanud üritasid lahedalt kõlada.

„Toivo, sinu isa vana koolivend."

Oskamata midagi vastata, suutsin anda vaid ühe kohmaka noogutuse. Mitte ainult võõras täiskasvanu meie korteris, vaid veel sellist tüüpi, kes igaühega häirimatult rääkima kipub. Mul tekkis soov oma tuppa jalutada, kuid see oleks ehk liialt ebaviisakana tundunud.

„Mis sind siis äkki siia tõi?" küsis isa, kes oli niisamuti ootamatu saabuja pärast üllatunud.

„Lihtsalt juhtusin Saaremaale. Sugulasel tuli sünnipäev ja... ja meenutasin, et koolivend Sander ka kuskil Kuressaares peaks pesitsema. Tore on ju vahel läbi astuda, kui ammu näind pole."

„Küllap vist," vastas isa napisõnaliselt. Ta vaatas toas ringi, nagu ei oskaks kuidagi leida õigeid mõtteid vestluse jätkamiseks. Järele mõeldes taipasin, et kogu õhkkond ruumis kippus kuidagiviisi piinlikuks. Kellelgi polnud tuju lõbusat juttu ajada. Toivo oli ainus, kes midagi ei aimanud. „Kas saan äkki midagi pakkuda?"

„Ei, pole vaja," vastas mees kiiruga. Ta hingas välja pika õhupahvaku ja heitis pilgu kellale oma randmel. „Eks ma ei saagi siia tegelikult kauemaks jääda. Pidin lihtsalt läbi astuma ja tere ütlema." Sama ootamatult kui ta oli tulnud, pöördus mees ka ümber, et lahkuda. Elutoa uksel ta aga seisatas ja tõstis käe. „Äärepealt pidi ununema." Ta pistis selle sama käe sügavale oma jope taskusse, urgitses seal natuke ning tõmbas viimaks välja väikese silindri.

„Midagi pereemale," lausus ta naeratusega. Kätt topsiga ema poole sirutades keerutas ta seda sõrmede vahel, et paremini näeksime. Ema, kes ruumi teises otsas oli, vaevalt midagi peale tillukese Santa Maria kleepsu välja luges.

„Naine palus edasi anda. Ütles, et kui juba lähen, siis mitte tühjade kätega." Isa võttis topsi enda kätte, et ema tõusma ei peaks. „Aga nüüd pean tõesti minema hakkama."

Ta lahkus elutoast. Veel natuke aega kuulsin teda isaga eesruumis vestlemas, kuid nagu lubatud kõlas juba varsti ukse avanemine ja sulgumine. Peale seda võttis maad vaikus.

Isa tuli tagasi kukalt kratsides. „Vot see oli veider."

„Mida ta tahtis?" päris ema, uudishimu hääles kõigest vaevumärgatav. Vähemalt ei olnud temas enam vaidlushimu.

Isa kehitas õlgu. Väike klaasist tops oli tal ikka veel näppus ning ta uuris seda lähemalt. „Astus vaid läbi, nagu ta ise ütles."

Ema silmas maitseainetopsi. „Mis see on?"

„Tuline lihamaitseaine."

Tuline lihamaitseaine, kordasin peas ja mõtlesin, kui jabur see kõik oli. Kes astub aastaid peale viimast kohtumist niisama minutiks läbi, külakostiks kaasas tilluke lihamaitseaine purk? Aga olles kahe viimase nädala jooksul näinud vampiiri, kes on samas mina ise tulevikust, kes mind hammustas ja kellega kaasnes veel arvestatav pagas jama mida taluda, ei tohiks ma üllatudagi, kui järgmisena sajab uksest sisse surnust ärganud zombi Elvis.

Hiljem, kui oma tuppa sulgusin, et enne magama minekut veel natuke matemaatikat õppida, avasin vaatamata novembriõhtu näpistavale külmale akna. Kallutasin end kaugemale jahedasse pimedusse, tundes kananahka õlgadel ja käsivartel. Hingasin sügavalt sisse. Mu huulile kerkis varjund tagasihoidlikust naeratusest, sest mis iganes oli Toivo-nimelise mehe oma maitseainepurgiga siia toonud, oli vahelesegamine just see, mida ema ja isa vajasid. Selleks korraks vähemalt.