Mets

1

"Vaata, kui esimene laps esimest korda naeris, murdus see naer tuhandeks karglevaks killuks ja neist saidki haldjad," tsiteeris minu koduõpetaja "Peeter Paani" autorit, J. M. Barrie't. Olin see laps, kes uskus haldjate, nõidade ja teiste mütoloogiliste tegelaste olemasolusse, lootes neid ka üks päev oma silmaga näha. Olgem ausad, kes poleks lapsena selliseid asju uskunud? Elasin, ja siiamaani elan, ühes väikeses külakeses, linnast väljas. Lapsena ei olnud mul eriti omavanuseid mängukaaslasi, seega pühendasin suurema osa oma vabast ajast lugedes mütoloogia teemalisi raamatuid ning otsides aiast haldjaid ja ehitades neile onne. Olin alati olnud see laps, kes sai üksinda hakkama ning vajanud eriti kellegi abi ega tähelepanu.

Koolis ma ei käinud, seega mingit paberit, mille peal oleks kirjutatud minu haridustase, ei ole olemas. Minu koduõpetaja oli üks tore naine naabertalust. See naine oli väga noor, umbes sama vana kui mina praegu, lisaks noorusele oli ta ka hullupööra ilus. Ta polnud ainult mu õpetaja, ta oli mu lapsehoidja. Ainuke mängukaaslane. Nagu ema.

Ühel päeval muutus kõik. See päev oli mu kümnes sünnipäev. Olin oma sinises haldjakleidis nii õnnelik, ma ootasin seda pidu nii väga. Katsin laua, tegin tikuvõileibu ja morssi. Saatsin kutsed juba kaks kuud varem ära, minu isale ja sellele naisele naabertalust. Kell tiksus ja tiksus. Teadsin, et isa jääb hiljaks, sest ta oli sügaval metsas ja jahtis kitsi. Ma ootasin ja ootasin, õues läks pimedaks ja kell näitas numbrile, mida ma polnud õhtuti näinudki. Panin tikuvõileivad külmkappi, võtsin raamaturiiulist raamatu ja hakkasin lugema. See rääkis ükssarvikutest - sain selle üheksandaks sünnipäevaks naabertalu naiselt. Isa tuli koju alles keskööl. Olin teda nähes nii õnnelik, samas ka pettunud.

"Kus naabertalu tädi on?" küsisin temalt.

"Ta ei tule enam," ütles isa, pani püssi diivanile ning läks magama.

Kuigi sellest õhtust on möödunud palju aastaid, on see siiani värskelt meeles ja teeb iga kord haiget, kui sellele mõtlen. Aeg-ajalt kõnnin naabertalu väravani ja loodan, et äkki näen seda naist õue peal. Pole näinud, kuid siiski on mul veel lootust, et ühel heal päeval ma veel kohtun temaga.Nädal aega tagasi pidin jätma oma isaga hüvasti. Ma tean, et sellest kohutavast sündmusest on möödunud veel nii vähe aega, aga ma tohutult igatsen teda. Kui surivoodil mu isa ütles, et ta pole neljakümne aasta jooksul mitte ühtegi looma surnuks lasknud, imestasin, kas inimesed räägivadki enne suremist selliseid lollusi. Mis jahimees ta on, kui ta ühtegi looma pole tapnud? Lasi ta siis kogu aeg mööda? Ma tõesti ei tea.

"Luba mulle, et sa oled minu eest jahimees edasi. Luba, palun," ütles isa eelmisel teisipäeval.

"Luban," vastasin rutakalt.

"Sealsed metsas elavad olevused päästavad sind hädast, mis ükskord kindlasti tuleb," lausus ta ning suri mu silmade ees. Mu isa suri kopsuvähki. Oli õudne vaadata, kuidas ta kannatas, kuid õnneks nüüd on kõik möödas.

Pärast matuseid jäin surnuaega mõtlema tema viimaste sõnade üle - mis see küll tähendada võis? Läksin tagasi koju, ma elan nüüd üksi. Paljud küsivad, kus mu ema on? Kus mu vanaema ja vanaisa on? Vanavanemaid pole ma kunagi näinud, ema lasi jalga, kui olin alles väike, umbes 3-aastane. Loomulikult üritasin isalt mingit infot saada, kus ema olla võiks, aga alati viis ta jutu mujale või lihtsalt ignoreeris mind seni kuni enam ei pärinud.