Sellest päevast, kui ema esimest korda minu aeda ilmus, on möödunud umbes nädal. Ka sellest päevast peale pole ma neid õudseid haldjaunenägusid näinud.
"Kallis, kus meil need lusikad olidki?" küsis ema.
"Kõige vasakpoolsem sahtel," hõikasin.
"Kuhu minek?" küsis ta, kui nägi esikus mu saapaid.
"Jahile. Kavatsen õhtuks metskitse lauale tuua," ütlesin pisut liiga enesekindlalt, asetasin püssi õlale ning astusin tagaukse kaudu välja. Ema jäi mulle järele vaatama.
Kõndisin päris kaugele kuniks nägin puud, kus olin unenäo-Aleilat haavanud. Kontrollimaks, et see oli ikka uni, astusin puule lähemale, et otsida verepritsmeid. Verd polnud. Ma polegi hull. Kõndisin veel hulk maad edasi kuni nägin täpselt samasugust tamme nagu oma unenäos. Läksin ligi ning igaks juhuks puudutasin tamme igast kohast - äkki ma ikka ei näinud unenägu. Aga tamm oli täiesti normaalne. See oli lihtsalt unenägu.
Kuulsin läheduses loomahääli. Põder? See ei saanud olla põder, mets oli selleks liiga väike. Rebane sellist häält ei tee, jänes ka mitte. Ja siis ma nägingi neid. Kaks lumivalget sarvedega hobust. Kiljatasin ja lasin neist ühte. Ma ei tea, kas sain pihta või mitte, aga viskasin püssi samblasse ning jooksin kodu poole, palvetades et jääksin ellu.
Koju jõudes olin täiesti porine ja läbimärg.
"Mis juhtus?" küsis imestunud ema, kui mind nägi.
"Mingi hull metssiga hakkas mind taga ajama. Kaotasin püssi ära. Ja siis jooksin koju," valetasin kui võtsin poriseid saapaid jalast.
YOU ARE READING
Mets
Fantasy"Kõik tundus olevat naeruväärne. Tundsin ennast jälle nagu 5-aastase tüdrukuna, kes usub haldjatesse ja kurjadesse jõududesse." Haldja- ja nõiateemaline fantaasiaraamat "Mets" räägib noore naise Nicole'i elust, mis on täis müstilisi nähtusi ja olevu...
