Mets

13

Ärkasin kodus. Haldjad askeldasid minu ümber.

"Lõpuks ometi!" ütles üks.

"Me mõtlesime, et sa ei ärkagi! Küllap see seen mõjub inimestele teisiti, kui haldjatele. Sa olid meil siin lausa kaks nädalat siruli maas," ütles teine.

"Kaks nädalat? Kas ma magasin kaks nädalat?"

"Jah, me tegime kõik, et sa üles ärkaks. Olime juba lootust kaotamas. Me mõtlesime, et sa oled surnud," ütles keegi kolmas.

"Vabandust, kas te saaksite ennast tutvustada, te olete kõik nii sarnased..ainult värvivahe," palusin.

"Aaa, jaa," ütles üks. Nad võtsid kõik ritta, pikkuse järjekorda. "Meie oleme seitsmikud ning meid tuntakse vikerkaarenimede järgi."

Vasakult paremale vaadates oli tõesti vikerkaar koos.

"Vau, ma olen vist ikka päris peast segi läinud..." ütlesin endale. Vikerkaarelapsed vaatasid üksteisele küsivalt otsa.

"Miks te siin olete? Kus Alisha on? Ja Aleila? Ja..Amber?" küsisin, hoides peast kinni, mis nii hullupööra ringi käis.

"Nendega on pahasti," ütles Sinine.

"Lausa väga pahasti," lausus Kollane.

"J-jepp, täitsa pa-pah-pahasti," kokutas Lilla.

"Ühesõnaga nad tahavad seda öelda, et lood on päris pahasti. Vähemalt me arvame nii. See kaks nädalat, mil sa koomas olid, juhtus nii mõndagi - kõik haldjad nabiti kinni ja viidi kuskile nõiariiki, lihtsamini öeldes - teise metsa, mille asukohta me ei tea. Ja Amber, tema on endiselt haldjariigis," ütles Punane, neist kõige arukam haldjas ning seejärel vaatasid kõik haldjad taeva poole. Amber ei jäänud ellu, see oli mulle rohkem kui selge.

"Mul on kahju," ütles keegi minu selja taga. See oli Hugh.

"Mis sinuga juhtus?" küsisin ma, vaadates Hughi piinatud keha.

"Nad võtsid ka minu kinni. Õnneks suutsin põgeneda," ütles ta, ning istus diivanile, olles nüüdseks võtnud inimese kuju.

"Kui mind kinni nabiti, ja ma seal õudses ning haisvas kotis kaks päeva olin, viidi mind nõiariiki. Ma arvan, et see peab siit metsast üpris kaugel olema - arvestades sellega, et nõiad kõndisid jala, läks sellega umbes kaks ööpäeva. Kui jõudsime nõiariiki, visati meid kohe metallist puuri. Need, kes üritasid põgeneda, hukati," jutustas Hugh õudusega.

"Kuidas nad hukati?" küsis Sinine.

"Mingi toikaga. Löödi kerest läbi," ütles ta lühidalt. Kõik Vikerkaarehaldjad ahhetasid, mina olin lihtsalt vait.

"Seejärel rääkis üks nõidadest, kes tundus nende pealik olevat, et mis nad meiega teha plaanivad," jutustas Hugh ning ohkas, "ta rääkis, mis otstarbel nad seda teevad. Tegelikult nad ei viitsikski meiega tegeleda, kui meil poleks seda," ütles Hugh ja võttis taskust välja selle sama kaelakee, mis kuulub haldjatele. Kaelakee, mis kuulub "headele".

"Kust sa selle said?" küsisin ning vaatasin ringi ega keegi akendest sisse ei piilu.

"Alisha jõudis selle enne tema röövimist mulle visata. Olin ennast sel hetkel tuviks muutnud," ütles Hugh.

"Nõiad pidid ikka eri lollid olema, kui ei pannud tähele, et tuvi puu otsas istub," ütlesin ning hakkasin naerma.

"Mis sa sellega mõtled?" küsis Roheline. Ka Hugh oleks sama küsinud - järeldasin seda ta näoilmest.

"Tuvisid ei ole metsas! Tuvid elavad kuskil linna juures," üritasin tark välja paista.

"Ei, sa eksid. Ainult üks sort tuvisid elab ka metsas. Neid me nimetame "kaitsjateks". Nõiad teavad, et nad kuuluvad haldjariigi alla, aga ometi nad ei tapa neid, kuna nendel tuvidel on müstilised võimed," ütles Hugh.

"Mis nad siis teevad, et nõiad neid kardavad?" küsisin.

"Nendel on ennenägematud võimed, mida kellelgi teisel pole. Neil on kapselkehad."

"Kapselkehad on sellised asjad, mis salvestavad seda, mida need linnud näevad. Kui praegu istuks sinu kõrval see sama lind," ütles Hugh ning noogutas Punasele, kes viipas käega ja valmistas minu õlale tuvi hologrammi.

"See lind näeb kõike, kuuleb kõike ja salvestab kõike. Tema keha koosneb kapslitest, ehk inimese mõttes väikestest purkidest, kus on kõik ohtlik ja salajane informatsioon."

"Ma ei saa ikka aru - Kuidas see nõidadele kahjulik on?" küsisin uuesti ning üritasin tuvi paitada, mis oli asjatu. See oleks sama, et sa üritad vikerkaart limpsida.

"Kunagi ammu-ammu aega tagasi elas üks nõiatüdruk nimega Wella, riukaid täis tüdruk. Kogu aeg keeras meile mingit käru kokku. Igatahes enne seda, kui nõiad saavad täisealiseks, on nad täiesti ohutud. Aga..tema ema. Ta oli meie eelmise valitseja suur vaenlane ning tahtis talle kogu aeg halba. Niisiis ta hakkas Wellale õpetama küttimist, eesmärgiga, et ta teeks valitsejale lõpu peale. Wella harjutas lindude peal, kuna need on enam-vähem sama suured kui meie. Ja üks päev tuli ta koju, surnud roosa tuvi käes, pilk rõõmus. Kui ta ema tuvi nägi, läks ta vihaseks ja seletas, miks ei tohi mitte kunagi roosasid tuvisid lasta - kui tuvi sureb, ei kao informatsioon mitte kuskile. Seda nõiaema ei teadnud ning lõikas tuvi kere lahti ning nägi seal sees sadu kapsleid. Enamus neist oli nõidadega seotud. Ta sorteeris need ära, viskas tuleriidale ja süütas põlema. Niipea, kui kapsliklaas jõudis läbi põleda, käis suur plahvatus, kuna kapslite sees on vesinik, mis reageerib kohe kui puutub kokku hapnikuga. Ja kuna neid kapsleid oli seal väga palju, käis nii suur plahvatus, et puhkes metsatulekahju. Ainult paar nõida jäi ellu."

"Mis Wellast sai?" küsisin.

"Wella, oh, tema sorkis puuoksaga just plahvatuse ajal ühte kapslit. Ta oli esimene, kes suri," ütles Hugh, soris oma pluusi taskutes ning voltis lahti pildi, mille ta sealt leidis.

"See on Wella. Armas, kas pole?" Noogutasin kuigi tegelikult arvasin vastupidist - see laps polnud mitte mingil levelil armas, pigem õudne.

"Kuidas te seda kõike teadsite? Te ju ei olnud seal juures, kui see toimus," küsisin järsku.

"Ma juba tegelikult ootasingi, et sa seda küsiks," ütles Hugh, "Vaata. Igal riigil on nagu oma spioon. Või siis nagu teenindaja.. Raske seletada. No mõtle näiteks selle üle, et venemaa presidendil on kuskil siin samas riigis oma teenindaja, kes peab talle tähtsat infot andma. Enam-vähem sama oli ka meil - nõiariigist üks teine tüdruk nimega Welshea oli sünnist saadik meie sõber. Ükskord tegimegi kokkuleppe, et kui nõiad kavatsevad meie vastu mingeid plaane teha, hoiatab ta meid. Ja nii siis läkski. Welshea hoiatas meid kõigi ohtude eest," Hugh pööras pildi teise poole, kus oli pisike Welshea. Samuti mitte eriti armas tüdruk, aga see-eest heade silmadega.

"Kahjuks saadi teada, et ta töötab meie kasuks ja ta hukati."

"Aga räägi edasi, mis juhtus siis, kui sa nõiariigis ise olid?" ütlesin.

"Ahjaa. Nad tahavad kustutada kapsleid. Nad tahavad tappa kõiki neid roosasid tuvisid. Ja nad tahavad seda kaelakeed."

"Ainult seda?"

"Ja meie võlujõudu," ütles Hugh ning vaatas vikerkaarehaldjatele otsa.