Mets

11

"Nicole, kas sa ei kavatsegi ärgata?" küsis ema lahkel häälel. Ringutasin ennast, haigutasin ning tõusin seejärel püsti. Mess sõi köögis eilset pannkooki. Istusin köögilaua peale ning vaatasin kuidas ema võileiba teeb. Märkasin tema kaelas olevat kaelakeed, mida olin "unenäos" näinud.

"Sul on kena kaelakee. Kust said selle?" küsisin.

"Ah see," ütles ema ning peitis selle pluusi alla, "Ma kunagi leidsin selle oma aiast. Mõtlesin, et mingi sõbranna oma, aga see oli nii ilus, et võtsin endale." Kas ta valetab? Oi, kuidas ta valetab. Ema sõi võileiva ära, kallas kohvi termosesse ning läks tööle, kui ta üldse käis tööl. Jäin talle järele vaatama.

"Mess!" kutsusin koerakest, "Nii. Ma loodan, et sa saad aru, mis ma ütlen, aga mine suure tamme juurde ning ütle Alishale, et kaelakee on leitud."

Lasin siis Messi õue, lootes, et ta saab aru, mis toimub.

Umbes kolmveerand tundi hiljem kuulsin uksekella helinat, ust avades, märkasin Mess'i koos Hugh'iga.

"Hei. Nägin Messi üksinda metsas hulkumas, mõtlesin, et jooksis ära."

"Aa. Järelikult ei saanud ta minust aru."

"Ei saanud mida?"

"Tule edasi, see pole uksevaheline jutt!" Rääkisin talle, et leidsin ema kaelas oleva kee, mille peale Hugh vaid noogutas.

"Mis sa noogutad, kuidas ma selle kätte saan?" küsisin.

"Ma ei tea," lausus ta mõtisklevalt. Istusime umbes kaks minutit täielikus vaikuses.

"Miks sa teistest erined?" küsisin lõpuks kuna see vaikus hakkas juba piinlikuks muutuma.

"Mis moodi?" küsis ta kulmu kortsutades.

"No sa oled inimese suurune. Teised on sinust mitu-mitu korda väiksemad. Ja sul pole tiibasid."

"Aaa. Ha-ha. Ei, ma olen tegelikult teistega sama suur, aga minu anne on muuta kuju. See on vajalik, et saaksin liikuda ka inimeste maailmas." Naeratasin.

"Tahad, vaatame mingit filmi?" küsisin.

"Näiteks?"

"Minu lemmik film on "Austraalia". See on nii kurb, ma olen seda juba kolmteist korda näinud, aga ikka ajab nutma."

"Võime vaadata," nõustus Hugh ning ma paningi filmi käima.

Olime filmi vaatamisega juba enam-vähem lõppu jõudnud kui keegi keerab ukse lukust lahti. Mu süda hakkas järsult taguma, kui nägin esikus seisvat ema. Hugh vaatas tema poole, tõusis püsti, suudles kätt ning lausus: "Madam, loodan, et ei tee teile tüli, kui viidan aega koos teie tütrega."

Ema näole tuli naeratus. No kuidas saab selline inimene halb olla, ma ei saa aru!

"Noormees, te ei sega mind sugugi. Ka mulle tuli üks külaline," ütles ema ning tutvustas esikus seisvat meest.

"Tule, lähme kolmandale korrusele," ütlesin Hughile.

"Oleks parem kui sa nüüd kaoksid," ütlesin talle kui olime viimasele trepiastmele astunud.

"Milleks, ta ei kahtlusta ju midagi!" puikles Hugh vastu.

"No ega ta välja ei ütle, et ta kahtlustab! Kao siit, kõtt!" ütlesin ning tõukasin teda akna juurde.

"Okei, okei," ütles ta, muutis oma kuju ning lendas minema. Läksin alumisele korrusele. Ema ja see mees olid köögis ning vestlesid. Sisenesin kööki, et võileiba teha.

"Kus see noormees on, kes siin äsja oli?" küsis ema.

"Ah? Ahah. Ta läks ära. Ta on kuskilt siit samast lähedalt naabertalust, alles kolisid," valetasin.