Mets

16

Koju jõudes, oli kõik nagu enne - nõidasid polnud näha, mets oli rahulik. Maja oli ainult rüüstatud.

"Hugh? Vikerkaarehaldjad?" hõikasin, kui uksest sisse astusin.

"Lõpuks ometi! Sa ei kujuta ette, kuidas me kartsime!" ütles Hugh esikusse tulles.

"Kus teised on?" küsisin ma, vaadates toas ringi. Kui nägin mulle vastu tulemas ainult Punast ja Kollast, teadsin, mis ülejäänud Vikerkaarega juhtus.

"Tunnen kaasa," ütlesin ma vaikselt leinavatele haldjatele.

Hugh oli esimene, kes nägi minu ebatavalist riietust: "Mis sul seljas on? Kuhu sa üldse kadusid, me arvasime, et sa oled surnud!"

"Mina ka, ma olen nii õnnelik, et sinuga kõik korras on," ütlesin ma ning kallistasin Hugh'i, üritades küsimust vältida.

"Ma olin Nõiametsas," ütlesin vaikselt keset kallistust, sest teadsin, et tõe rääkimine on sellises olukorras hetkel kõige parem. Hugh lasi käed minust lahti ning taganes.

"Mis sa seal tegid?"

"Ma leidsin sõbra."

"Nõiad ei ole meie sõbrad," ütles Hugh rangelt, silmis peegeldumas hirm.

"Ära muretse, ta on "kasutu". Ta aitas mul haldjaid otsida, aga.."

"Aga?"

"Kui ta keskväljakule läks, võeti ta kinni. Kahtlustati, et ta ongi kasutu ja viidi kongi." Hugh toetus seinale ja ohkas.

"Me peame teda aitama. Ilma temata ei saa me teada, kus haldjad asuvad."

Paar tundi hiljem oli Nicole nõiametsas, nõiariided seljas ning valmis alustama plaan B'd.

"Tere! Kus see vangikong siin on? Ma kaotasin vist oma kuldsõrmuse sinna," küsisin suvalise mööduja käest.

"Aa. See on keskväljaku juures, paremat kätt, suur tumehall hoone."

"Suur aitäh!"

Kõndides keskväljaku poole, jäin paljudele silma. Vangimaja ees oli kaks nõida.

"Hei, hei! Kuhu minek? Siia sisse te küll ei saa!" ütles üks.

"Ma kaotasin oma sõrmuse siia. Kullast. Mõtlesin selle just okuldile viia," ütlesin ning lootsin, et nad saavad aru. Nad avasid ukse ning käskisid kohe pärast sõrmuse leidmist välja tulla.

Maja oli oma suuruse kohta tegelikult üsna pisike ja kitsas. Mõlemal pool olid pikad keerdtrepid, mis viisid teisele korrusele, kus asusid vangikongid. Suurem osa konge oli täis, mõned isegi ülerahvastatud. Wanda oli ka ühes neist.

"Nicole, siin!" hõikas Wanda ning üritas oma rahvast täis kongis ettepoole trügida.

"Wanda, mul pole palju aega. Kus haldjad on?"

"Põhjalossis. Sinna viibki ainult üks tee, eksimisvõimalust pole, kui siis ainult suunaga. Kõnni nii kaua põhja kuni paistab vastu suur loss. Selle ees on kolme peaga lohe. Sa pead talle ütlema parooli, mida ma ei tea. Siis nad lasevad su läbi. Legend räägib, et kui ütled parooli kolm korda valesti, heidetakse sind happetiiki. Lugude järgi olen kuulnud, et Põhjalossi sisenedes on sinu ees suur saal kahe keerdtrepiga. Vaata, et sa seal ühelegi nõiale silma ei paista! Kui kõnnid trepist üles, kohtud härjapõlvlastega. See, kel on kõige suuremad kõrvad, on Harry. Ütle talle parool "ükssarviku ninaaugud", ta aitab sind. Edasi ma ei tea."

"Suur aitäh! Kui ma ellu jään, siis luban, et tulen ja päästan su siit!" lubasin ma ning ruttasin tagasi esimesele korrusele.

"Kas te leidsite oma sõrmuse?" küsis valvur.

"Jah, leidsin. Üks varganägu oli selle endale napsanud," ütlesin ma ning kõndisin kiiresti hoonest välja. Teadsin küll, kuhu poole põhi jääb, aga seadsin sammud lõuna poole, kus asus minu kodu, päris kodu.