Mets

17

Koju jõudes tervitas mind Mess, limpsides mu marraskil käsi ja jalgu. Tundsin juba kaugelt pannkoogilõhna, aga arvasin, et minu aju mängib minu peal trikke, sest viimastel kuudel on uni olnud üsna kehv.

"Täpselt hommikusöögi ajaks," ütles Hugh, kui olin uksest sisse astunud. Pannkooke süües rääkisin haldjale kogu loo ära ning lisasin lõppu fakti, et ma ei usu, et sealt üldse elusana tagasi tulen.

"Ma arvan, et on parem, kui sa magaksid tänase öö siin, siis on homme rohkem energiat ja ideed on ka värskemad," ütles Kollane ning koristas minu nõud laua pealt ära.

Lonkisin hädaga kolmandale korrusele, vahetasin riided ning viskasin ennast voodile pikali. Kõlas koputus.

"Jah, tule sisse," ütlesin ma ning ajasin ennast istukile. Hugh avas aeglaselt ukse ning tuli minu kõrvale.

"Ma tean, et sa oled viimase paari kuu jooksul kogenud rohkem kui üks inimene peaks oma elus kogema. Sa oled näinud asju, mida sa poleks tohtinud näha ja tead fakte, mida sinusugused peavad müütideks ja muinasjuttudeks. Mul on kahju, et sa oled pidanud meie pärast kannatama ja et sa ei saa oma eluga edasi liikuda nii nagu sinusugused inimesed tegema peaks. Mul on tõesti kahju," ütles ta siiralt.

"Hugh.. Mida sa ajad? Need kuud on olnud kõige huvitavam aeg minu elus. Sul ei ole vaja vabandada," laususin ma ning naeratasin siiramalt kui ealeski varem. See, mis ma ütlesin, oli tõsi.

"Huvitav või mitte - meie pärast on nüüd sinu elu ohus. See ei ole elu, mis on sulle loodud. Sa ei peaks meid aitama - sa oled ju kõigest inimene. Meie pärast on suur võimalus, et sa ei tule sealt metsast enam tagasi. Sul ei ole võimalik kogeda neid asju, mida tavaline inimene elu jooksul kogeb. Mõtle kui palju on kaalul, Nicole."

Ma ei osanud midagi öelda. Tõesti, kaalul oli väga palju. Loomulikult tahtsin ma kogeda selliseid asju nagu iga teine inimene. Ma tahtsin päris haridust, ma tahtsin käia koolis, käia tööl, omada päris sõpru, armastada, abielluda, saada lapsi.. Vaatasin Hughi suurtesse pruunidesse silmadesse, lootes leida vastust sellele, mida ma tegema peaks. Sulgesin silmad ja nõjatusin ettepoole, puudutades oma huultega Hugh'i omasid.

"Ma ei tahagi tahagi sellist elu nagu igal tavalisel inimesel, Hugh."

Hommikul hakkas päike kardinate vahelt tuba valgustama juba üsna varakult. Kõditades Nicole'i ja Hugh'i kehasid, ärkasid nad mõlemad samaaegselt, naeratasid teineteisele ning läksid kööki, et süüa haldjate tehtud hommikusööki.

Hommikusöögilauas istusid Hugh ja Nicole üksteise kõrvale, jättes nende toolide vahele peaaegu olematu vahe. Mõlemad teadsid, mis nad tunnevad, ometigi nad ei öelnud mitte midagi, sest teades, mis täna juhtuma hakkab, on suur tõenäosus, et nad ei näe üksteist enam mitte kunagi.

"Ma lähen," ütlesin pärast hommikusööki, panin tagasi samad riided, millega eile tulnud olin, ning seadsin sammud majast välja.

"Nicole, oota!" hõikas Hugh ning jooksis mulle järele. Ta hoidis mu kätt ning vaatas mulle sügavalt silma, öeldes seda, mida ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et keegi mulle seda ütleb: "Ma armastan sind."