Mets

4

"Mind? Te ootasite mind?" küsisin ning vahtisin lolli näoga ringi.

"Istu," lausus haldjas.

Täitsin ta käsku ning ilma midagi mõtlemata, istusin lompi.

"Seenele, tobu!" sosistas Aleila. Kui olin lõpuks suure piinlikusega seenele istunud, ütles haldjas: "Mina olen Alisha, sa peaksid minust juba kuulnud olema." Ta vahetas pilke Aleilaga.

"Alisha on haldjariigi valitseja," ütles Aleila mulle täpsustuseks.

Ja nii haldjamaa valitsejanna rääkis mitu tundi kuni lõpuks suutsin püsti tõusta: "Ma hakkan parem minema, ma olen juba muinasjuttudest väsinud, head aega!"

"Oota!" hõikas Alisha, aga ma ei teinud väljagi. Olen muinasjuttude kuulamiseks juba liiga vana.

"Me tunneme su isa!" hõikas Aleila tagantjärgi. Jäin seisma.

"Tundsime," parandas Alisha Aleilat ning nad vahetasid pilke. Pöörasin ennast aeglaselt ringi ning jäin neid nõutu näoga vahtima.

"Sinu isa oli sulle kui jahimees, aga meile kui kaitsja," tunnistas Alisha, "Ta ei tulnud koju mitte ühegi loomaga selle pärast, et ta käis meie juures. Ta kaitses meid kurjade jõudude eest. Ta oli kaitsja. Ja kuna nüüd teda enam pole, ja sina oled ta ainuke pärija, oled sa järgmine."

Kõik tundus olevat naeruväärne. Tundsin ennast jälle nagu 5-aastase tüdrukuna, kes usub haldjatesse ja kurjadesse jõududesse.

"Aleila, kutsu palun Amber," lausus Alisha ning vaatas mulle suurte silmadega otsa. Need olid omamoodi armsad kuid ka väga hirmuäratavad. Mõne hetke pärast saabus Aleila koos teise haldjaga.

"Nicole?" küsis Amber ning lendas minu juurde ning vaatas põhjalikult, "Sa oled juba nii suur!" Vahtisin nõutult Aleilale otsa, aga tema kehitas vaid õlgu.

Amberi nägu oli samal ajal nii rõõmus kui ka kurb, nii noor kui ka vana. Ta puhkes nutma ja ütles: "Ma palun vabandust! Palun, anna mulle andeks! Ma ei saanud su kümnendale sünnipäevale tulla," ulgus ta. Siis juhtus midagi, mida ma seletada ei oska - Amber'i keha hakkas vilkuma ja särisema nagu ta sees oleks elekter. Nagu ta ei oleks haldjas vaid midagi elektroonilist. Ta muutus inimeseks. Selleks samaks lapsehoidjaks, keda ma viimati seitse aastat tagasi nägin. Ta polnud muutunud. Ikka veel sama ilus.

"See oled sina?" küsisin ning pisar voolas mööda põske alla.

"Jah, see olen mina. Ma olen Amber. Ja ma olen rike. Ma pole selline nagu teised. Ma olen inimese ja haldja ristand ehk rike." Segadus peegeldus mu näolt.

"Inimese ja haldja ristand ei tee mitte inimhaldja vaid rikke, see tähendab, et see olend ei saa ennast kontrollida, millal ta on inimene ja millal haldjas. Ta on rike ja kuna ta sündis haldjariigis ei saa ta siit mitte kunagi lõplikult väljuda. Said aru? Ta pidi valima, kas ta jääb siia või sureb rikkena inimriigis." seletas Aleila, kui nägi minu segaduses nägu.

"Nicole, on tegelikult veel üks asi, millest peaksime sulle rääkima," ütles Alisha, "praeguse seisuga kaitsen haldjariiki mina. Kahjuks jääb minu jõust väheseks, see saab ükskord otsa ning haldjamaa muutub reaalsuseks. Sinu abiga saame me seda tagasi hoida."

"Nicole. Aga sa tegelikult ei tea veel päris täpselt, miks sa siin oled. Tule, lähme teemajja ja ma seletan," lausus Amber ning pühkis pisara oma täisnutetud näolapilt.