Mets

6

"Mu ema on inimene. Kui hetkel mõtlema hakata, siis see tundub naljakana. Ma istun pisikeses teetoas koos haldjaga, joon teed ning räägin inimestest."

"See pole haldjariigis mingi saladus, et su ema oli sinu isaga koos vaid seepärast, et meile ligi saada. Kuna su isa pole enam meie hulgas, siis su emal on ehk raskem haldjariigi asukohta leida. Küll aga kui haldjad jäävad iga päevaga riigi kaitsmisest nõrgemaks, saaks isegi sääsk siia sisse."

"Aga kui mu ema on lihtsalt inimene, siis ma saaksin temaga rääkida ja talle aru pähe panna," üritasin meeleheitlikult lahendust leida.

"Sinna ma üritasingi jõuda - su ema pole tavaline inimene, ta on nõid. Mitusada aastat vana nõiamoor. Seda oled ka sina," ütles Amber ja lausus viimase lause eriti aeglaselt ja rahulikult.

"Nõid? Nõiad on ka olemas?" ei suutnud oma imestust varjata.

Ignoreerides minu reaktsiooni, ütles Amber: "Aga hea on see, et ma suutsin sind ümber kasvatada. Kõik need koos veedetud päevad, mil me haldjaid ja printsesse joonistasime ja raamatuid lugesime, ei olnud mitte selle pärast, et sa oma isa igatsema ei hakkaks, vaid selle pärast, et sind ümber kasvatada. Haldja-nõia-vanaraamatu järgi on võimalik nõida sünnist saati ümber kasvatada."

"See tähendab, et ma olen tegelikult paha?" küsisin.

"Jah ja ei," ütles Amber.

"Ma olen nõid," sosistasin, vaatasin oma käsi ning minu sees tekkis kõhedustunne. Vaatasin ruumis ringi. Kõik tundus kuidagi imelik. Pea hakkas ringi käima, süda hakkas puperdama. Pidin lahkuma. Tõusin püsti ja jooksin teemajast välja, paaniliselt üritades leida seda suurt tammepuud.

Kõik läks mustaks.

"Aaaaaah!" kiljatasin ja kargasin püsti. Ma olin diivani peale magama jäänud. See kõik oli lihtsalt üks hirmus unenägu.

"Nicole! Nicole!" hõikas mind keegi. Tulin uniselt sohvalt püsti ning kõndisin akna juurde. Minu aias seisis üks naine, kohe kui ta mind märkas, lõpetas ta liikumise. Ta lihtsalt vaatas mind. Panin dressika selga ning avasin ettevaatlikult ukse, hoides pilku naisel.

"Vabandage, kas ma tunnen teid?" küsisin viisakalt.

"Nicole?" rõõmustas naine, jooksis minuni ning kinkis suure kallistuse. Tõukasin ta eemale.

"Vabandage, mida te minu aias teete? Kes te enda arust olete?" küsisin ning panin käed rinnale risti ning sulgesin enda taga ukse, sest ta tundis suurt huvi maja vastu.

"Nicole. Seitseteist aastat vana, sünnipäev 12. juuni. Ma mäletan seda päeva, kui sa sündisid.." ütles naine ning pööras pilgu ukselt minule.

"Ema?" küsisin silmad suured kui tõllarattad. Naine noogutas. "Kus sa olid need aastad! Ma olen oodanud sind nii kaua!" küsisin läbi pisarate olles nii õnnelik, et ema lõpuks minuni jõudis, kui olles ka vihane, et ta varem ei tulnud.

"Vabandan, mul oli palju tegemist. Kus su isa on? Ma pole teda ka ammu näinud."

Astusin naisest sammu kaugemale ning laususin: "Isa pole enam." Sellele järgnes pikk vaikus.