Istusime Amberiga teemajas. Raske oli ignoreerida tema vilkuvat ja elektrilist olevust, aga mis parata, selline ta on. Amber andis mulle vastuse küsimusele, mis on mind piinanud juba aastaid. Põhjus, miks ta ei saanud tulla minu kümnendale sünnipäevale on see, et tema rike oli tol ajal kõige tugevam ning haldjariigist väljumine oli füüsiliselt võimatu.
"Asume nüüd asja juurde - sa oled siin selleks, et haldjariiki kaitsta. Kui enne tegi seda sinu isa, on nüüd sinu kord. Ma tean, et su isa ei jõudnud sulle su emast kuigi palju rääkida - tegelikult ta ei tahtnud sulle temast rääkida. Miks? Sest su ema pole hea inimene. Ta on sinu isaga täielik vastand - ta vihkab haldjaid, ta kogub meid, paneb väikestesse purkidesse ning mingil moel imab meie jõu välja, et oma saatanlik plaan korda viia," vuristas Amber ette ja tema jutu jälgimine oli pea võimatu.
"Ma arvan, et te teete vea, ma olen pereinimene, mitte mingi kaitsja. Ma ei saaks sellega hakkama, vaid tooks ainult pahandusi kaela."
"Sul tuleb ta kõrvaldada!" sosistas Amber, ignoreerides mu vastuolu.
"Seda ma küll ei tee! Vajadusel ma võin temaga rääkida, üritada teda mõjutada, aga tapma ma küll ei hakka!"
"Kes see tapmisest rääkis? Ega sõna "kõrvaldama" ei tähenda alati tapmist. Ma pean sulle midagi näitama," ütles Amber, hõljus raamaturiiuli poole, haaras sealt paksu raamatu, viskas selle lauale ning keeras lahti esimese lehekülje, "see on meie haldjariigi raamat, kus sees on kõik meie vaenlased. Kõik pahad inimesed, kellega meil kunagi tegemist on olnud." Vaatasin raamatusse - seal olid ussi pildid.
"Te kardate väikest ussi?" küsisin ning see tundus naljakam kui ma arvasin. Anakonda on veel mõistetav, aga see, millega ma hetkel tõtt vaatasin, oli täiesti tavaline vihmauss.
"Tahad teda näha?" küsis Amber surmtõsiselt. Raputasin igaks juhuks pead, aga Amber ei teinud väljagi, vaid võttis oma kaelakee kaelast, asetas selle raamatu leheküljenumbri peale ning sekund hiljem ilmus tuppa mitmemeetrine vihmauss.
"Tornado on ta nimi," ütles Amber ning vihmauss hakkas ennast naljakat viisi keerutama. Lõpuks läks see keerutamine nii suureks, et asjad hakkasid oma kohtadelt liikuma. Amber viskas avatud raamatu ussi pihta ning elukas haihtus.
"Kui ma oleksin tal veel umbes minut aega tegutseda lasknud, oleks terve see mets juba hävitatud," ütles Amber ja jõllitas väikest auku põrandas ning kattis selle vaibaservaga.
"Ja kuidas see mu emaga seotud on? Ma isegi ei imestaks enam, kui ta ka uss oleks," naljatasin ma.
"Su emaga pole nii lihtne nagu selle ussiga siin. Su ema on inimene," ütles Amber ning muutis jälle oma kuju.
ŞİMDİ OKUDUĞUN
Mets
Fantastik"Kõik tundus olevat naeruväärne. Tundsin ennast jälle nagu 5-aastase tüdrukuna, kes usub haldjatesse ja kurjadesse jõududesse." Haldja- ja nõiateemaline fantaasiaraamat "Mets" räägib noore naise Nicole'i elust, mis on täis müstilisi nähtusi ja olevu...
