Mets

9

Saabus hommik, terve maja oli täidetud pannkookide lõhnaga.

"Sa tegid pannkooke!" ütlesin rõõmsalt.

"Jah, tegin." vastas ta. Sõin kõhu täis, panin jahiks sobivamad riided selga ning ütlesin emale: "Ma lähen otsin oma relva üles, mille ära kaotasin - see siiski isa oma, ei tahaks uut osta." Kuigi ma üldse ei tahtnud metsa minna, tegin ma selle ikkagi ära.

Juba kaks tundi otsimist on mind ära kurnanud ja ma kaalusin kodu poole tagasi minemist kuniks kuulsin samme - minu poole jooksis armas must-valge koer. Hakkasin teda paitama ja avastasin, et tal pole kaelarihma. See on kummaline - siin kandis ei liigu hulkuvaid koeri. Koer hakkas ennast keerutama ja minu peale haukuma. Ta tahtis, et ma järgneks talle. Seda ma ka tegin ja minu õnneks juhatas koer mind minu püssini.

Tänasin koera ning hakkasin kodu poole liikuma. Panin tähele, et koer järgnes mulle.

"Mine ära! Mine koju!" püüdsin teda ära peletada, aga sellest polnud kasu. Kuni koduni jälitas koer mind umbes kümne meetrise vahega. Uksest sisse astudes tuli loom mulle kiiremini järele, lootes, et ta sisse laseksin.

"Ei, kutsu, ei! Mina elan siin. Koera koht on kuudis!" ütlesin ning panin ukse ta nina ees kinni. Elutuppa minnes ja püssi diivanile visates küsis ema: "Mis see koer seal ukse taga passib?"

"Ah, ta tuli lihtsalt minuga kaasa. Ta aitas mul metsas püssi otsida. Ja muuseas, ta on tark koer - leidiski üles!"

"Mine anna talle vorsti või midagi," lausus ema ning rüüpas kohvist lonksu. Võtsin külmkapist allesjäänud vorstijupi ning läksin õue. Koer passis endiselt ukse ees.

"Tere jälle! Kas sul on kõht tühi? On kõht tühi? Jaaa, on kõht tühi!" rääkisin hellitava häälega ning pakkusin vorstijuppi. Koer võttis selle lahkelt vastu.

"Okei, nüüd on sul kõht täis! Lase jalga!" ütlesin ning tõmbasin ukse kinni.

Tõstsin püssi diivanilt eest ära ja jäin sinna ise lamama, telekapult käes, otsustasin vaadata järele "Taevane armastus" kolmandat osa. Lõpuks vaatasin ma järele kõik osad, mis sest, et ma neid näinud olin. Aeg muudkui lendas ja lendas. Kui mul tekkis magusaisu, tegin kakaod ning aknast välja vaadates nägin ma ikka sedasama koera pingsalt uksele vahtimas. Kakao käes, läksin isa vanasse kontorisse, kus praegu ema tööasju tegi ning küsisin: "Mis sa arvad sellest kui äkki võtaks koera?"

"Koera võtmine on kallis. Meil pole selle jaoks raha," ütles ema ning oli näha, et talle tegelikult vist see mõte eriti ei meeldinud. See lühike aeg mis ma teda tundnud olen, sain teada, et talle meeldivad kassid.

"Aga kui meil oleks võimalus saada näiteks tasuta koer. Kas sa siis oleksid nõus?"

"Kui see sind õnnelikuks teeb, siis küll," lausus ta ning tõstis hetkeks oma töölt pilgu, et mulle naeratada. Läksin esikusse ning tegin välisukse lahti. Koer oli jäänud magama.

"Tule tuppa sooja," laususin. Koer ei saanud vist aru või ei kuulnud mind.

Läksin tema juurde ning võtsin ta sülle, asetasin ta tugitoolile. Vaeseke oli jääkülm!

"Nii. Paneme sulle nüüd nime. Kas sulle sobib, et su nimeks saab... mm... Mess?" küsisin, mille peale koer pea viltu pani. Ilmselt ema mõtles, et mis nimi see Mess ikka on. No viimased paar päeva ongi mu elu üks suur segadus olnud, seega selline nimi oleks asjakohane. Rahulolevalt jäin ma sinna samasse, Messi juurde magama.