Pea käib ringi. Olen jälle metsas. See on unenägu, see on unenägu.
"Nicole. Ma olen sinus tõsiselt pettunud," ütles Alisha. Tema kõrval istus ka Aleila ning elektriline Amber. Minu selja taga istus terve haldjariik, kurjad näod peas. Kõik haldjad olid tehtud kokku musta tahmaga. Alisha tõusis püsti. Ta nägi välja teistsugune. Ta oli hirmuäratav.
"KUIDAS SA JULGESID HAAVATA MEIE PÜHA LOOMA!?" karjus ta. Ma ei olnud kunagi kedagi nii vihasena näinud. See oli õudne.
"ASTRID!" kisendas Alisha. Suuremat sorti haldjas vedas kõigi silme ette kanderaamil lamava ükssarviku. Minu selja taga kostusid ahhetused.
"KUIDAS SA JULGESID!" kisendas Alisha.
Aleila vaatas mulle otsa, vesised silmad peas. "Miks sa tegid nii?" küsis ta vaikselt. Ma küll ei kuulnud teda, aga huultelt võis seda lugeda.
"MEIE PÜHA LOOMA HAAVAMINE ON KARISTATAV! KAS SA ÜLDSE OLED VALMIS MEIE RIIKI KAITSMA, KUI SA EI SUUDA ENNAST NII VAOS HOIDA, ET KELLELEGI HAIGET EI TEEKS?" kisendas Alisha.
"Alisha, ta pole süüdi," üritas Amber mind kaitsta.
"VAIT!" kisendas haldjakuninganna Alisha ning suunas jäiselt käe Amberi poole, mille tulemusel too lendas vastu puud. Pikse saatel vajus metsa ümber olev kuppel madalamale. Kuninganna Alisha langes oma troonilt ning otsis hapnikku, mida ta ei saanud. Taevas toimuv oli seletamatu. Päike, vihm, äike, vikerkaar - kõik segamini.
Tõusin püsti. Kuna kõik haldjad hakkasid abistama Alishat, nägin võimalust plehku panemiseks. Ma jooksin ja jooksin, aga ma liikusin edasi nii aeglaselt.
"AAAAAH!" kisendasin ma ning ärkasin üles. Olin kukkunud põrandale, tekk ümber jalgade. Tuba oli kottpime. Kuniks silmad harjusid, nägin ukse juures musta kuju.
"AAAAAAAAAAAAAAHHH!" kisendasin kõvemini ning panin kiiresti tule põlema.
Ukse juures oli ema oma uues öökleidis.
"Kurat, ema! Mu süda, " hingledasin ma, haarasin südamest ning istusin voodile.
"Kuulsin kuidas sa voodist kukkusid. Tulin vaatama, kas kõik on korras. Ma ei tahtnud sind ehmatada. Vabandust!"
"Ah. Pole hullu. Jälle üks nõme... ah ei midagi," ütlesin.
"Mis nõme?" oli ema uudishimulik. Ta tuli minu juurde, istus voodi servale ning oli valmis kuulama.
"No ma näen juba teist korda õudusunenägusid. Haldjatest," ütlesin ma ning ootasin, et ema hakkaks naerma. Ta ei hakanud.
"Kullake. Tead, mida unenäod meile ütlevad? Need räägivad lugusid. Ja iga unenägu on omaette lugu. See on nagu raamatu lugemine - loed ühe peatüki ja arvad et see on igav, aga sa ei saa seda ka pooleli jätta, kuna sa tahad teada, mis lõpuks juhtub. Õudusunenägudega on samamoodi," rääkis ema oma leebel häälel.
"Aitäh. Ma loodan, et saan nüüd magama jääda," ütlesin ning kallistasin ema.
YOU ARE READING
Mets
Fantasy"Kõik tundus olevat naeruväärne. Tundsin ennast jälle nagu 5-aastase tüdrukuna, kes usub haldjatesse ja kurjadesse jõududesse." Haldja- ja nõiateemaline fantaasiaraamat "Mets" räägib noore naise Nicole'i elust, mis on täis müstilisi nähtusi ja olevu...
