Mets

12

Nüüdseks on umbes kaks nädalat möödas sellest ööst, kui William mind keset ööd metsas taga ajas. Igal hommikul, enne, kui silmad lahti teen, näen Williami hullumeelset nägu. Küll aga täna hommikul äratas mind pööningult tulev vali muusika, mis kõlas nagu lastelaul, aga ilma sõnadeta.

Ronisin unesegaselt redelist üles, tegin pööningu luugi lahti ning vaatasin ettevaatlikult ringi. Näha polnud midagi, sest oli pime ning mul ei olnud ühtegi taskulampi käepärast võtta. Ka kuulda polnud enam midagi. Ronisin üles ning otsustasin veidi ringi nuuskida. Pööningu laetule lülitit otsides ja lõpuks tule süüdates, oleks minu ees avanenud nagu vana kapteni kamber - nii palju vanu asju, mida ma polnud aastaid näinud. Leidsin palju kleite, mida sai lapsepõlves kantud, mööblit, mis olid juba ammu katki, aga ei raatsitud ära visata, ning mänguasju, mille jaoks olin juba liiga vana, et nendega mängida. Minu pilk jäi pidama ühel vanal postkaardil, mil oli kujutatud kaunist naist kaunis roosiaias. Kaardi teisele poolele oli kirjutatud "minu kallile Kirkele".

Alles hiljem panin tähele, et see pilt on tehtud minu aias, aga neid roose pole olnud seal juba aastaid. See sama pink, mis oli pildil oleva naise taga, seisab meil praegu ka aianurgas.

"Nicole, tule mulle appi palun, mul on vaja metsa kompost ära viia," hõikas ema. Pomisesin midagi ning otsisin veel selliseid pilte, aga ei leidnud enam ühtegi, peale ühe vana Prantsusmaalt toodud postkaardi. Panin naise pildi taskusse ning lippasin aeda. Ema polnud enam näha, järelikult oli ta juba metsa läinud. Võtsin murult kaks ämbrit ning hakkasin metsa poole sammuma. Tavaliselt on meil komposti jaoks olnud kindlad kohad, pigem meie aiale lähemal, aga seekord otsustasime viia selle aiast kaugemale, et haisu ja putukaid poleks.

"Ema, kus sa oled?" hüüdsin ma, sest olin juba majast üsna kaugele kõndinud ning olin kindel, et hais enam meieni ei tuleks.

"Siin," hõikas ta. Hääl tuli kuskilt kaugemalt, seega teadsin, et pean veel edasi kõndima. Lõpuks nägingi teda, ta seisis tamme kõrval, seljas ebatavalised riided. Sellised, millega ei oleks sobilik metsa komposti viima minna.

"Miks me nii kaugele komposti panema peame, kas see natuke tülikas pole?" küsisin ma. Ema ei vastanud midagi, vaid vaatas ja naeratas. Tema naeratus oli kummaline, see ei olnud soe ja sõbralik nagu tavaliselt. Kätt selja taga hoides, üritasin veenduda, ega see polnud järjekordne õudusunenägu, ning näpistasin ennast. Ei olnud.

"Rumal laps," ütles ema ning naeris. Ta sõrmeotsad muutusid aeglaselt süsimustaks, täpselt nagu minu unenäos. Astusin paar sammu tahapoole ning siis koperdasin puujuure otsa, lennates pikali maha.

"Vajad sa abi," küsis meeshääl minu selja tagant. See oli William. Ta irvitas, läks minust mööda ja peatus minu ema kõrval.

Varem ei olnud ma tähelegi pannud, et tammepuu, mille juures me seisime, ongi see tamm.

"Ema, mis toimub?" küsisin nutuselt.

"Kus on portaal?" küsis ta.

"Mis portaal?" küsisin mina kuigi teadsin täpselt, mida ta sellega silmas peab.

"Mmm, huvitav, miks sa nii närviliselt selle puu poole vaatad? On selle puu peal midagi? Kas sulle meeldib see puu? VASTA!" kisendas ta.

"Mm... mulle jah, meeldib see puu väga. Mulle on alati vanad tammed meeldinud. Lapsepõlves mängisin siin peaaegu iga päev," valetasin ma. Loomulikult nägi ema minu valetamist läbi ning kõndis rahulikult puu juurde. Ta sidus oma peopesa ühe puuoksa külge, mille järel lehed hakkasid langema ning puuoks mädanema.

Puu mädanemise tõttu Alisha ei suutnud ilmselt haldjariiki enam kaitsta ning jõuväli murdus, paljastades terve haldjariigi kõigest paari sekundiga. Nägin, kuidas haldjad end asjatult peidavad, lootes end tema eest peita. Nüüdseks oli puu juba niivõrd mäda, et alles oli ainult känd. Kaitseväli oli täielikult kadunud, nüüd nägi haldjamets välja nagu iga tavaline mets. Ema vaatas mulle muigel näoga otsa, kõndis metsas ringi, tallas puruks kõik ettejuhtuvad seened ja hävitas haldjate ehitatud kodud. Kui kõik teised haldjad lendasid paaniliselt ringi, üritades ennast päästa, istus Amber tiigi ääres, nägu selline nagu teda ei huvitaks, mis ümberringi toimub.

"Amber!" karjusin ning jooksin tema poole, vaadates, mida ema teiste haldjatega teeb.

"Põgene!" karjusin ma. Amber ei liikunud paigast.

"Mul pole mõtet - ma ei saa siit nagunii välja. Ma olen ju rike," ütles ta, ilma, et hääl väriseks või jalg tudiseks. Ta oli täiesti rahulik, ta oli leppinud sellise lõpuga.

"Aga püüa! Palun!" anusin teda.

"Sellest pole kasu. Mäletad? Rike ei saa haldjamaalt väljuda," ütles ta.

"Aga see pole enam haldjamaa! See on kadunud! Kaitse on ümbert ära! Saad sa aru?" paanitsesin ma.

"Sellest pole samuti kasu - see on vana haldjamaa. Ükskõik kas kaitsekuppel lõhkeb, jääb see ikka haldjamaaks ja ma ei saa siit lahkuda," ütles Amber ning ta muutis uuesti kuju.

"Tule! Proovida ju ikka võib!" ütlesin, võtsin ta tillukesest käest kinni, mis kohe pärast seda inimese käeks muutus ning tõmbasin ta endaga kaasa.

Nähes, kuidas "ema" ja William püüdsid haldjaid kinni, tuli veelgi kiiremini haldjariigist lahkuda. "Tule kiiremini!" hüüdsin Amberile. Tõmbasin teda, mille järel ta tagasi põrkas ning selili kukkus. Ta rääkis tõtt. Ta ei saanudki välja tulla. Proovisime aina uuesti ja uuesti. Asjatult.

Ema hakkas minu juurde tulema. Muutusin närviliseks ning hakkasin jõuga Amberit läbi nähtamatute piiride tõmbama.

"Noh, laps, üritad riket üle piiri saada, jah?" mõnitas ema, mille järel William itsitas. Ta viipas kiirelt käega Amberi poole, mille tagajärjel haldjas pikali lendas. Seejärel ema ja William kadusid, ilma ühtegi märki jätmata.

Amber lamas maas. Tema helesinised silmad pilgutasid mulle veel paar korda vastu, ning siis need sulgusid. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta vahetas veel viimast korda kuju ning siis jäi temast järele vaid haldjas. Haldjas, kel polnud enam riket, haldjas kes enam ei vilkunud.

Minu juurde lendasid veel paar haldjat, kes olid ennast teistest paremini peitnud, ning hakkasid Amberi juures tegutsema. Tõusin püsti ja taganesin, vaadates neid lihtsalt pealt.