Mets

3

"Mina?" küsis elukas mu laual, kõrrest teed juues ja toosist suhkrut süües.

"Jah," laususin ning rüüpasin samuti teed, pööramata ainsatki pilku pisikeselt tegelaselt mu laual. Ta ignoreeris mu küsimust, seega küsisin uuesti.

"Aleila," tutvustas ta ennast, tõusis püsti ja tegi kohmaka ent naljaka kummarduse.

"Tore, Aleila, mina olen Nicole. Ma tegelikult tahtsin teada, kes sa oled? Mitte nime.. saad aru küll," laususin aralt.

"Haldjas," ütles Aleila lühidalt, nagu see oleks ta igapäevane vestlus ning võttis veel ühe suhkrukuubiku.

"Seda ma arvasin.. Või tähendab, ma pole kunagi uskunud, et haldjad päriselt olemas on. See tundub nagu unenägu. Näpista mind!" tahtsin veenduda reaalsuses.

Haldjas hõljus mu näoni ja lõi kõigest väest jalaga vastu mu lõuga. Kuulsin seda raksu, mis mu lõualuu tegi.

"Ära tee nii haput nägu, see on reaalsus. Me eksisteerime täpselt samamoodi nagu sina. Kuigi seni oleme püüdnud ennast varjata, ei ole see meil hästi välja tulnud," ütleb Aleila ning vaatab oma plaasterdatud keha. Ma ei osanud midagi öelda.

"Tegelikult Alisha tahab sind näha. Ma oleksin varem või hiljem sinuni tulnud, aga sa jõudsid ette. Seega, hakkame minema, Alishale ei meeldi, kui me täpsed pole," lausus Aleila ning hõljus mu pea kohal ning maandus jalgupidi suhkrutoosis. Kuuletusin täielikult haldjale ning sõnagi lausumata asusime teele. Möödusime sellest samast puust, kus haldjat haavasin. Reaalsus oleks justkui aegluubis olnud.

Sügavamal metsas oli üks suur puu, mida ma polnud varem näinud. Naljakas, et suur tamm seisab keset männimetsa. Tammeni jõudes käskis Aleila mul selja keerata. Täitsin ta käsu. Midagi ta seal tegi, seda oli kuulda.

"Pööra nüüd ümber ja mine siia sisse," ütles ta ning suunas käega tammepuu poole. Ma hakkasin naerma. Ma kõnnin ju vastu puud. Nähes haldja tõsist nägu, tegin nii nagu palutud ning astusin läbi puu. Järsku olin ma nagu teises kohas - mets oli samasugune nagu ennegi, samad puud, samad seened, ainult et kõik oli kuidagi muinasjutuline. Liikusime edasi, seened muutusid järjest suuremaks ja suuremaks, puud laiemaks ja laiemaks. Minu jaoks tundmatu puu otsas istus teinegi haldjas, Aleilast umbes kaks korda suurem.

"Ütle Alishale, et oleme kohal," lausus väike Aleila ning ta tiivad lehvisid minu juustele kui tuul. Neiu puu otsas noogutas ning sosistas midagi ühele naljakale linnule, mis oli omakorda temast kaks korda suurem. Lind tõusis õhku ning lendas itta. Paari minuti pärast lendas seesama lind pisikese tõllaga tagasi. Mul oli raskusi selle sees püsimisega, sest olin ilmselgelt liiga suur. Maandumisel suutsin kuidagi hädaga tõllast väljuda. Astusin jalaga vette. Keset metsa oli suur veekogu, mul polnud aimugi, kas see ka tegelikus metsas eksisteerib. Keset järvekest oli suur troon, millel istus imeilus haldjas.

"Lõpuks, sind ma ootasingi!" lausus ta ning naeratas helgelt, lehvitades oma tiibadega, andes ka kõikidele teistele haldjatele meie tulekust märku.