Mets

15

Noor nõid Wanda jooksis paljajalu mööda metsa, kandes mind, Nicole'i, oma kätel. "Ma leidsin selle metsast, surnuna!" karjus ta oma emale, kes hakkas just läbi portaali minema. Nõidade portaal asus samas metsas, kus haldjate omagi, lihtsalt selle läbikäigu koht oli suur lagunenud majasein, mitte tammepuu.

"Too siia, tükeldame ära," ütles Wanda ema ning astus läbi portaali. Enam teda näha polnud. Sama tegi ka Wanda, surnud Nicole käte vahel.

"Noh, tule näita see inimolevus ette," ütles Wanda ema ning sügas ninal olevat kärna. Wanda oli võrreldes oma ema ja teiste sugulastega lausa iludus. Nõid viskas Nicole'i lauale, millele järgnes põhjalik uuring noore nõia emalt.

"Äh, see küll ei kõlba - liha pole ollagi, nagu konditükk! Mine vii keldrisse, ehkki talvel saab veel head ja paremat sellest." Wanda noogutas sõnakuulelikult, võttis Nicole'i sülle ning läks keldrisse. Ta asetas tüdruku vabale lauale.

"Noh, õhk puhas," ütles Wanda ning valas terve kannutäie vett tüdrukule pähe, mille tagajärjel too üles ärkas.

"Kui päris aus olla, arvasin ma algul, et mu ema sööb su kohe ära," tunnistas Wanda.

"Kas ta on siis tõesti nii halb ravitseja, et ei saanud aru, et ma hingan?" pärisin ma.

"Küllap su süda lõi sellest oja mürgist piisavalt aeglaselt, et ta ei pannud seda tähele." Ahjaa, mürk - oja, kus merineitsi Merida ujus, oli täis mürki, mis peatab inimese, või ükskõik kelle, südame. Kui seda juua täpselt üks liiter ja mitte tilkagi rohkem, hakkab inimese süda nii aeglaselt käima, et too näib teistele nagu surnu.

"Su plaan oli geniaalne!" tunnistasin ma ning tõusin püsti.

"Mis edasi?" küsis Wanda ja toetus suurele kartulikotile.

"Haldjad - peame nende juurde pääsema," ütlesin.

"Siit sa niiviisi välja ei saa - sa oled nii inimese moodi - puhas, ilusad riided seljas, lõhnad hästi. Me peame sind muutma."

"Kuidas? Siit me enam välja ei saa."

"Kui siis..." Wanda võttis Nicole uuesti sülle ning sammus välja.

"Ema, ma lähen toidan ta koertele, neil nagunii kõhud tühjad." Wanda kõndis Nicole käte vahel oma maja poole. Maja ees olid suured koerad, kes nägid rohkem välja nagu koletised. Tüdruk jooksis nendest mööda, koerad hakkasid agressiivselt haukuma.

Majas, uks kindlalt lukus, tegi Nicole silmad lahti.

"Nii, nüüd võta prügikastist midagi ja määri ennast kokku, ma lähen otsin sulle riided," ütles Wanda ja läks mööda kõverat treppi teisele korrusele. Prügikastis sobrades leidsin sealt palju kohutavaid asju nagu lahtilõigatud konnad, mahlast tühjaks pigistatud putukad jne.

"On seal keegi?" küsis salapärane hääl mu selja taga. Esmalt ei näinud halva valguse tõttu midagi, kuid kui silmad lõpuks ära harjusid, nägin kaugel koridori lõpus tüdruku siluetti.

"Wanda!" kisendasin paaniliselt. Kuju hakkas aeglaselt minu poole liikuma. Wanda jooksis riided käes trepist alla, jättes vahele üsna palju trepiastmeid. Väikest liikuvat siluetti nähes hüppas ta sellele selga ja sidus nagu proff kleidisabaga käed kinni.

"Kelle heaks töötad?" küsis Wanda.

"Kus emme on?"

"Ah?" ei saanud ma midagi aru.

"Wande? Kurat, ma ei tundnud sind ära! Kas sa õues ei peaks olema?" küsis Wanda. Väike õudne siluett oli Wanda õde Wande.

"See on mu õde. Sa ei pea teda kartma, ta... oota," jäi ta järsku tõsiseks.

"Wande, mine mängi õues. Ma näitan meie uuele naabrile, mis on meie külas kombeks seljas kanda. Ta veel ei tea." Wande keksis kaisukaru käes välja. Oli kuulda, kuidas ta ühe koera peale midagi karjus.

"Ta on nõidade poolel, teda ei tasu usaldada." Jätsin selle meelde.

Wanda hakkas mulle näitama erinevaid riideesemeid, mida ta oma riidekapist toonud oli. Minu arvamus nõiariietest ei pidanud paika, arvasin alati, et nõiad riietuvadki nagu nõidadeks maskeerunud inimesed Halloweenil. Tegelikkuses on nende igapäevarõivad hoopis teistsugused. Kõik need multikad, mida telekanalitel näidatakse nõidadest on puhas müüt - ei mingit luuda ega kübarat, ei mingit "ainult-must-riietus" värki. Panin tähele, et nõiad on päris stiilsed ning kannavad väga heast materjalist kleite ning väga kalleid ehteid. Kindlasti suurem osa neist on varastatud, aga sellegipoolest, nõidadel on maitset.

"No ma jätaksin sinust sellise mulje nagu olen-siin-linnas-uus-ja-täiega-rikas-kannan-ainult-viimast-moodi. Tõin sulle paar kõrgmoe näidet. Vali neist miski." Vaatasin hoolega riideesemeid. Kõik tundusid ilusad. Lõpuks valisin siiski esimese variandi, tumehalli, natuke räbala kleidi, mis oleks küll inimeste seas saast, aga nõidade seas tippmood. Riideid vahetades, mõtlesime välja ka plaani.

"Kus te haldjaid hoiate?" küsisin.

"Ma ei tea isegi. See on nii salastatud informatsioon, et igaüks ei tea seda."

"Kas su ema teab?"

"Ei. Ta on suht suvaline ravitseja, ei midagi erilist. Tavaliselt teavad seda nõiakuninganna, okuldi liikmed ja härjapõlvlased."

"On nad olemas, härjapõlvlased?" küsisin.

"Loomulikult, kõik on olemas. Meie missioon on leida üles mõni härjapõlvlane, kes meile piisavalt informatsiooni annaks," ütles Wanda.

"Kus nad tavaliselt asuvad?"

"Kuskil metsa keskosas. Sinna on sul ohtlik minna. Käin ise seal ära, sa vaata aga siin ringi. Ürita mitte silma jääda ja räägi võimalikult vähe - sul on naljakas sõnavara, ma ei usu, et nõidadele see meeldiks," ütles Wanda ning lahkus.

Jäin majja üksinda. Istusin hetke köögis, vaatasin ringi ning seejärel lahkusin ka mina. Metsas aeglaselt ringi kõndides, jäin paljudele nõidadele silma. Kuulsin sosinaid, millest üritasin mitte välja teha. Nõiametsaga tutvudes, joonistasin selle plaani endale käe peale.

Natukese aja pärast kuulsin Wanda karjumist. See kostis kaugemalt. Jooksin hääle suunas. Suure maja juures oli Wanda. Temast hoidsid kinni kaks suuremat meessoost nõida.

"Laske mind lahti! Ma pole spioon! Palun! Ema! Appi!" kisendas ta.

"Mis siin toimub?" küsisin.

"Neiu üritas siin haldjatele ligi pääseda. Kahtlustame, et tegu on kasutuga. Viime ta kongi, teil soovitame jalga lasta, proua, enne, kui ka teie oma lõpu seal leiate." Tegin sealt sääred. Läbisin portaali ja üritasin tuldud teed kodu poole tagasi minna.