Mets

2

On aeg. Aeg alustada. Alustada oma esimese jahiga. Olen närvis ja higistan. Mitte selle pärast, et ma närvis olen, vaid selle pärast, et see püss on pagana raske!

Mets asub meie aia piirist umbes 20 meetrit. See on tegelikult üsna väike ja hõre mets. Seega, mingit karu ega põdra värki pole küll karta. Siin on pigem jänesed ja rebased. Täna siis otsustangi ühe jänesejahi teha, kõlab lihtsalt, mis? Kui ainult see püss oleks kergem, suudaks ma isegi elevandi uimastada. Mitte, et ma seda teha tahaks.

See tunne, kui oled metsas, on midagi imelist. Seda tunnet koged siis, kui oled just lennukiga jõudnud kuskile soojale maale. Selline imelik, aga väga mõnus tunne. Sammun edasi, püss õlal. Tegelikult on see mets väga ilus. Ma alati nooremana kartsin metsas olla, kuna see tundub pime ja puud näivad hirmuäratavad. Aga kui ma astun ühe puu juurde ja panen kõrva vastu krobelist pinda, tunnen ennast nii rahulikuna.

Ma nägin kedagi. See võis olla jänes. Keegi liigutab ennast selle põõsa taga, kümme, viisteist meetrit ida poole. Lähen sellele tasakesi lähemale. Kas ma ikka suudan looma tappa? Jah, suudan! Minus voolab jahimehe veri!

Vajutasin päästikule. Ja see on tehtud! Jänes rajalt maas. Kuulen kellegi ulgumist, nuttu. Puu juures lamab liikumatult väike inimesele sarnane olevus, vaevalt minu käelaba suurune ning suurte ja uhkete tiibadega.

"Mida sa vahid, aita mind!" ulub see olevus ning vaatab mulle vihaselt otsa. Ehmatusest kukun samblale ning kinnituseks, et ei ole hulluks läinud, näpistasin käeselga.

"Tere," ütlesin väriseval häälel ning naeratasin kohmakalt.

"Tee midagi, ma suren!" kisendab pisike inimputukas ning pöörab juuksepahmaka varju jäänud väikse näokese minu poole. Ma ei osanud midagi teha, viskasin püssi õlale ning panin kodu poole ajama. Mõni minut hiljem sain aru, et hoolimata oma suurest hirmust ei saa ma hädasolijat surema jätta ning läksin tagasi. Üritasin säilitada sisemist rahu, võtsin inimputuka peopessa ning seadsin sammud kodu poole. Olevuse nahk oli ülipehme, ta kuldpruunid juuksed olid sorakil ning oranzikas kleit porine.

Koduukseni jõudnud, võtsin mati alt võtme ning keerasin ukse lukust lahti. Asetasin olevuse lauale, otsisin kapist pudeli viina, võtsin enda rahustuseks ühe lonksu ning hakkasin puhastama vigastatu jalga. Näiliselt olin teda ainult riivanud, aga ta käitus nagu ta oli suremas ning ulgus nagu koerakutsikas. Haav puhastatud, otsisin plaastri, mis võttis poole tema kehast enda alla.

"Võta see räpane kleit ära," ütlesin juba natuke rahulikumalt, kuid olin endiselt olukorrast sõnatu.

"Ma ei saa paljalt ju koju minna," ütles laua peal istuv plaastriga olevus. Läksin garaaži, otsisin välja suure pappkasti, mille peale oli kirjutatud "Nicole'i lelud". Avasin selle ning sealt naeratas vastu lugematu hulk barbinukke. Võtsin ühelt kleidi seljast ning läksin sellega tuppa tagasi.

"See juba läheb!" ütles olevus märksa rõõmsamalt ning tahtis, et ma ei vaataks kui ta riideid vahetab. Panin teevee keema, valasin tee kahte tassi ning panin ka olevuse tassikesse kõrre, mille lõikasin pooleks, muidu oleks ta sinna tassi lihtsalt ära uppunud.

"Kuidas sa saad nii magedat allikavett juua?" imestas olevus, kui mu sidruniteed maitses. Olin pisut segaduses ning tõin talle suhkrutoosi. Olevus pani oma tee sisse seitseteist lusikatäit suhkrut, millest umbes veerand läks lauale.

"Seega. Kes sa siis oled?" küsisin, üritades piinlikku vaikust vältida.