Nädal on möödunud ajast, mil Hugh rääkis mulle Wellast ja Welsheast. Vikerkaarehaldjad hakkavad juba vaikselt lootust kaotama selle suhtes, et kas nad kunagi veel näevad kedagi omasugust.
"Nicole, kas meil midagi süüa on? Värsket ma mõtlen," küsis Kollane.
"Ei, juhul kui sa aiast midagi ei leia." Meil on lood päris täbarasti. Kui isa veel elus oli, oli meil piisavalt raha ja toitu. Nüüd pole midagi, isegi suhkrut mitte.
"Ei, ma käisin just õues, ma ei leidnud midagi - puud ja põõsad on ära närtsinud," kokutas Lilla. Aknast välja piiludes, nägin oma silmaga, et tal oli tõesti õigus - puud ja põõsad on lehed langetanud kuigi on südasuvi.
"Ma ei saa aru," tunnistasin.
"Seda teeb see õudne nõid," ütles Hugh ja kuivatas käterätikuga oma pead.
Vikerkaare asjatamist jälgides hakkas mul pea valutama ning otsustasin õue minna.
"O-oota," hüüdis Lilla, pani mulle pika musta värvi mütse pähe ja mingi hõlsti ümber, "See kaitseb sind nõidade eest, nii ei tunta sind ära." Tänasin teda ning astusin uksest välja. Mess lamas kuudi ees, kõht punnis. Sügasin ta kõhtu, mille peale ta vaid mühatas.
Tundsin ennast kuidagi kõhedalt. Mitte kunagi varem polnud ma sellist tunnet tundnud. Ma olen kogu elu elanud metsas. Lähim asutus on kolme kilomeetri kaugusel, mis on bensiinijaam. Tegelikult on kusagil metsa sees ka üks talu, aga see on tühi ning seal pole juba pikemat aega kedagi elanud. Kui ma veel väike olin, elas seal üks pere:
See pere polnud kuigi rikas, hoidsid pigem omaette, minuvanuseid lapsi seal polnud. Üks poiss nimega Kristjan oli küll, aga ta oli minust kolm aastat vanem ja mängis teisi mänge. Paari aasta pärast kolis sinna tüdruk nimega Will. Tema ema oli autoõnnetuses surma saanud ning siis pidi ta hakkama elama koos oma tädiga.
Mina olin Willist aasta noorem, aga me saime hästi läbi. Ma isegi mäletan seda päeva, mil mul oli rohekas-sinine kleit seljas, lillega klamber peas ja vaatasin teda kui uut mängusõpra.
Ta elas oma tädi juures umbes kaks aastat ning siis põles talu maha. Keegi ei tea mis neist sai ja kuhu nad läksid ja kas üldse läksid. Mäletan, et pärast seda ma ei julgenud enam nende hoovi peale minna. Maja oli lagunenud ja õudne, eriti pimedas.
Nüüd ma siis seisan siin keset metsa selle maha põlenud maja värava ees, tuletan meelde oma lapsepõlve, ja kaalun kas astuda hoovi või mitte.
"Oma hirmudele peab vastu astuma!" ütles alati vanaisa.
Astusin sammu edasi. Ma tegin seda. Ma seisin üle pikkade aastate jälle oma naabrite aias. Kõhedustunne kadus. Mulle tuli meelde lapsepõlv, mil ma jooksin Williga siinsamas aias, jõime morssi ja sõime tema tädi pannkooke.
Lapsepõlve ette kujutades jooksin paljajalu aias ringi. Tundsin vabadust, noorust ja kergust. Nägin Rolfi, naabrite koera, paitasin teda. Ka Will jooksis minu poole. Jooksin talle vastu ja kallistasin teda. Kallistasin nii kõvasti, et käest hakkas verd jooksma. Mul savi, las jookseb!
"Will, kus sa olid?" küsisin. Ta ei vastanud. Pigistasin silmad kinni, et mitte nutma hakata. Silmad avades, kallistasin hoopis posti. Ei mingit Willi ega Rolfi. Ei mingeid aiatoole ega lillepeernaid. Ringi vaadates tuli kõhedustunne tagasi. Tuul läks tugevamaks ja külmemaks ning otsustasin kodu poole tagasi hakata minema.
"Nicole?" küsis keegi. Pöörasin järsult ringi, süda pekslemas nagu basstrumm. Ma ei näinud kedagi.
"Pean siit kiiresti vehkat tegema, ma hakkan juba hallukaid nägema," ütlesin endamisi ning hakkasin sammuma.
YOU ARE READING
Mets
Fantasy"Kõik tundus olevat naeruväärne. Tundsin ennast jälle nagu 5-aastase tüdrukuna, kes usub haldjatesse ja kurjadesse jõududesse." Haldja- ja nõiateemaline fantaasiaraamat "Mets" räägib noore naise Nicole'i elust, mis on täis müstilisi nähtusi ja olevu...
