Mets

10

Üles ärgates olin ma jälle haldjariigis. Toetasin ennast vastu hiigelsuurt kärbseseent keset metsa. Haldjad on paanikas, mets on võrreldes eelmise korraga üllatavalt pime ja kõhe. Silmitsen Alisha trooni, ta ei istu seal nagu tavaliselt, ta lamab selle kõrval.

Ajasin end püsti ja küsisin Aleilalt, kes istus Alisha kõrval: "Mis viga?"

"Alisha ei jõua enam haldjariiki kaitsta. Ta jõud on otsa lõppemas!" nuuksus Aleila, "kõik on sinu süü!" Osad haldjad üritasid Aleilat rahustada, aga see ei toiminud.

"Kas sa oma isa üldse ei austanud?" küsis ta vihaselt, viidates ilmselgele.

"Teie haldjariigi kokkuvarisemine ei ole minu süü. Jah, mul on nüüd ema, mul on nüüd perekond, mida olen aastaid tahtnud. Kui ma oleksin teid kuulanud, ei oleks mul sedagi! Jätke mind rahule!" karjusin ma ning üritasin leida viise, kuidas üles ärgata.

"Nicole, rahu. Istu seenele," rahustas Amber, mis tal ka hästi välja tuli.

"Nicole," ütles Alisha nõrgalt ning üritas ennast istuli ajada, "sa sead enda elu ohtu. Su ema on nõid, ta on ohtlik nii meile kui ka sulle endale!"

"See on naeruväärne!" läksin raevu ning ilma midagi mõtlemata jooksin ma suure tammeni, lootes, et siis ärkan üles. Sel hetkel kui hakkasin tammest läbi minema, põrkasin kokku teiselt poolt vastu tuleva haldjaga.

"Vabandust!" ütlesin vihaselt ilma talle otsa vaatamata ning jooksin läbi puu. Järsku olin tagasi normaalses metsas. Õues oli pime ja ma ei näinud eriti kuhu minna.

"Nicole?" küsis haldjas, kes oli läbi "portaali" tulnud. Pöörasin ennast hääle suunas ning ega ma midagi erilist ei näinud - lihtsalt üks suur must kogu. Haldjas süütas laterna, mis tal käes oli. See tegi mu nägemise paremaks *insert a very hot picture of hugh jackman*

"Mmm..Ma hakkan minema," ütlesin.

"Oota," hõikas ta, "Alishal on õigus. Nii naeruväärsena kui see sulle ka ei tunduks, sa oled suures ohus!"

"Mida sina ka tead," nähvasin.

"Ma tean rohkemat, kui sa arvata oskad - mind saadeti sind valvama," ütles ta.

"Nuhkima minu järele? Ma ei suuda seda uskuda!"

"Palun. Palun tule tagasi ja kuula ära, mida Alisha sulle öelda tahab!" Pika nurumise peale ma nõustusin.

"Hugh! Issand, ma juba kartsin, et sa ei jõuagi!" ütles veel halvemas olukorras olev Alisha ja kallistas haldjat õrnalt.

"Me põrkasime tammes kokku. Suutsin teda veenda, et ta su jutu ära kuulaks," üritas nägus meeshaldjas Hugh vaikselt rääkida. Alisha vaatas mulle otsa. Ta naeratas õrnalt, see oli siiras kuid täis kurbust.

"Nii, ma palun, kuula mind rahulikult ära. Sa kindlasti arvad praegu, et see on unenägu - ühel hetkel oled metsas ja teiselt hetkel ärkad oma voodis. Nii see tegelikult pole - sa oled päriselt praegu siin. Sinu koera juures magab üks haldjas, Annabel on tema nimi. Ta on rike nagu Amber'gi, seega tal pole palju aega, enne kui peab tagasi haldjariiki tulema," lausus kuninganna Alisha ning ajas ennast suure vaevaga istukile, "Sul tekkis nüüd kindlasti küsimus, et miks me sind niiviisi trikitame. Sinu ema, nõid Wendy, ei tohi aru saada, et me sinuga päriselt suhtleme. Seega me tahtsime jätta mulje, et teeme seda ainult läbi unenäomaailma, mida tema juhtida ei saa. Kui ta päriselt praegu teaks, et sa siin oled, hakkaks ta kohe tegutsema ja leiaks meie asukoha õige pea.."

Mitte miski, mida Alisha rääkis, ei tundunud loogilisena. Minu ema oli ilus, tark ja sõbralik, nõiale täielik vastand.

"Nicole, ma annan sulle ülesande. Mõne hetke pärast jääd sa uuesti magama ning me viime su tagasi sinu majja. Hommikul ärkad sa samas kohas, kus magama jäid. Seejärel läheb su ema tööle, mis tööd ta teeb?"

"Ta on sisearhitekt," üritasin meenutada - olin näinud palju mööblinäidiseid köögilaual.

"See pole tegelikult tõsi. Päeval, kui sina arvad, et ta on tööl, on ta tegelikult kuskil metsas. Mitte siin, vaid kuskil kaugemal, meie arvame, et linnapiiril olevas metsas. Seal haub ta plaane, et meid lõksu meelitada. Kuniks ta tööl on, otsid sina niikaua läbi tema sahtlid, kõik asjad. Ning kui sa leiad helesinise ripatsi, ütle oma koerale, et ta tooks selle meie kätte - ta saab aru."

"Mis selles ripatsis nii erilist on?" küsisin nagu viimane loll.

"See on meile väga tähtis. See oli umbes viissada aastat meie käes kuni sinu ema ema, ehk su vanaema selle meilt varastas," ütles Alisha ja võttis kaelast pisikese heleroosa ripatsi ning ulatas mulle, "Minu ripats kujutab endast head jõudu, see, mis on sinu ema käes, halba. Selleks, et sinu ema "hävitada", läheb meil vaja mõlemat kaelakeed. Need peab asetama järgmisel täiskuuööl kaela kahele ükssarvikule. Halva energiaga kaelakee mustale ükssarvikule, hea energiaga valgele. Kui kuu on võtnud kaelakeed omaks, tuleb must ükssarvik koheselt tappa. Rohkem ma sulle ei räägi, muidu ei saa sa midagi aru." Siis tegi Alisha ühe sõrmenipsu ning ma vajusin sügavasse unne.

"Hugh, mine vii ta samasse kohta. Ja palun, ole ettevaatlik!"