Tükike taevast

1.

Istusin terrassil ja nautisin päikest, mis mu nägu soojendas. Käes oli suvi ning laupäevane päev, kus ma võisin endale vaba hetke lubada.

"Arabella, kallis, soovid sa kohvi?"

Mu elukaaslase, Jack, hääl tõi mu tagasi reaalsusesse. Vaatasin mehe poole, kes terrassi uksel seisis.

Naeratasin. "Ei, aitäh."

Mina ja Jack kohtusime ühel õhtul, kui ma purjus peaga baarist koos sõbrannaga koju jalutasin. Olin saatnud Louise takso peale, kuid tahtsin omaette jalutada. Ma ei olnud nüüd nii purjus, et ma poleks jaksanud baarist koju kõndida.

"Preili, kas teil on kõik korras?"kuulsin äkitselt ühe noormehe häält enda kõrval.

"Jah, tänan küsimast."vastasin ma, kuid koperdasin järsku noormehele otsa.

"Lubage, ma saadan teid koju."

Raputasin pead. "Äkki te olete sarimõrvar?"

Noormees muigas. "See võimalus on alati olemas."

Lasin noormehel ennast siiski koju saata. Tegelikult oli ta väga tore ja abivalmis. Ta jättis mulle oma numbri. Järgmisel päeval saatsin kutile sõnumi ning tänasin teda abi eest. Nii kuidagi meie suhtlus algaski.

Tulin mälestustest välja. Jack istus nüüd minu kõrval päevitustoolil ja hoidis mul käest kinni. Iga päev olin tänulik, et Jack minuga on.

"Vahepeal on ikka tore koos aega veeta."ütles Jack, lõhkudes vaikuse.

"Jah. Mul oligi väikest puhkust vaja."nõustusin ma.

"Millal su õde pidi perega tulema?"uuris Jack.

"Homme. Ma loodan, et sul midagi selle vastu pole."

"Muidugi mitte. Ongi seltsis segasem."

Naeratasin. Jack oli ideaalne mees: ta hoolis oma lähedastest, ta soovis omale vähemalt kahte last ja ta armastus minu vastu polnud kadunud.

"Muide, ma lähen õega mingi aeg koolikokkutulekule."ütlesin ma.

"Hea küll. Näed oma vanu klassikaaslasi ka."

Sinna meie vestlus tol korral jäi. Mina ja mu õde Lena oleme kaksikud. Me pole selles mõttes kaksikud, et meid aetakse segamini. Väiksena olime äravahetamiseni sarnased, kuid täiskasvanuna see justkui kadus. Mingis mõttes oli mul hea meel selle üle.

Ainus põhjus, miks ma tahan kokkutulekule minna, on mu vana sõber Sam. Nägin juba Facebookis, et ta oli üritusele going pannud. Ma polnud Sami juba aastaid näinud, veel vähem temaga rääkinud. Ma ei teadnud, kuidas end selles suhtes tunnen. Oli päevi, mil igatsesin poissi ning mõtlesin meie mälestuste peale.

Kui me taas kokkutulekul kohtume, kas me saame asjad selgeks räägitud? Kas me võiksime oma sõpruse uuesti üles ehitada?

Nii palju küsimusi, kuid hetkel veel mitte ühtegi vastust.