Tükike taevast

13.

Kui maamaja juurde jõudsime, olime juba paremas meeleolus. Mitte et me enne poleks olnud, kuid minevikust rääkimine tõmbas vanad haavad uuesti lahti.

"Mäletad meie pidu siin?"küsis Sam muiates.

"Oh jumal, ära parem hakka."vastasin ma, lüües käega endale otsaette.

Sam naeris ning võttis tagant kaks toidukotti. Mäletan ikka, kuidas me vahepeal kas minu või siis Sami pool süüa tegime. Panime käima oma lemmik lood ning kui oli vaja oodata, et sööks valmis saaks, tegime tantsu. See oli lõbus ja meil mõlemal olid naermisest kõhud kõverad, sest kumbki meist ei olnud tantsimises just kõige osavam.

Sam avas mulle ukse. "Palun, preili."

Naeratasin. "Tänan, mu kaunis härra."

"Oh, kas ma olen täna kohe kaunis?"

Ma ainult muigasin vastuseks. Sam pani osad asjad külmkappi ning osjad asjad jättis välja. Panin tähele, et ta oli ka veini võtnud.

"Kas me tagasi ei sõida?"küsisin ma, osutades veinile.

"Mõtlesin, et me saaks rohkem koos olla. Kas sulle see mõte ei sobi?"

"Mulle sobib, aga..."

"Su elukaaslasele vist mitte, ega?"

"Ma helistan talle."vastasin ma ja läksin õue, et Jackiga rääkida.

Valisin Jacki numbri ning ta vastas kolmanda kutsumise peale. Teisel pool toru oli kosta lärmi ja kõva muusikat. Küllap oli ta poistega baaris.

"Jack, kas saad rääkida?"küsisin ma.

"Ikka, kullake. Mis mureks?"

Ta keel tundus rääkides pehme, kuid tundus, et ta väga purjus ka ei olnud. Keegi karjus Jackile kõrva, mille peale Jack talle käratas.

"Oled kindel, et sa rääkida saad?"

"Jah, Max on natuke... Rohkem purjus kui teised."

"Tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et me Samiga sõitsime poisi vanasse maamajja ja jõuan hommikul alles tagasi. On see okei?"

"Oota... Sa kavatsed temaga öö seal veeta?"

"Mitte selles mõttes, mida sina mõtled."

"Kust sa tead, mida ma mõtlen?"

"Su toon oli selline."

"Mu toonil pole nidagi viga."

"Ühesõnaga, ma jään kauemaks ära."

"Vaata, et sa temaga samasse voodisse ei poe."

"Jack! Me hommikul alles rääkisime sellest."

"Mida iganes. Lõbutse."

Jack lõpetas kõne ära ning ma jäin jahmunult telefoni vahtima. Ma ei osanud oodata, et ta nii reageerib. Ta oli armukade, kuid selleks polnud üldse põhjust. Ohkasin.

"Mis juhtus?"uuris Sam, kui tagasi tuppa läksin.

"Rääkisin Jackiga. Paku, kuidas ta reageeris."

"Ta oli armukade?"

"Täpselt nii. Ütles, et ma kindlasti vaataks, et ma sinuga ühte voodisse ei roni."

"See on meie puhul tavaline, kui ühes voodis magame."

"Jacki jaoks mitte."

"Okei, arusaadav. Ma siis ei puuduta sind sõrmeotsagagi."

"Just, sina oled seal laua otsas ja mina siin."

Vaatasime teineteisele muiates otsa. Sam valas meile mõlemale veini välja. Jõin klaasi ühekorraga tühjaks ja Sam vaatas mind imestunult.

"Mis on?"

"Ah, niisama."

"Sa nagu tahaks midagi küsida."

Sam kehitas õlgu. "Ei taha."

"Küsi."

"Ega sul alkoholiga probleeme pole?"

"Mis mõttes?"

"Sa mainisid klassikokkutulekul, et sa jõid, sellepärast, et sul on pinged."

"Sam... See lihtsalt mõnikord juhtub. Kodus ma joon väga harva."

"Kindel?"

"Jah, pole üldse põhjust muretsemiseks. Jacki reageering ajas mind natuke vihale."

"Kui sa ütled, et muretsemiseks pole põhjust, siis..."

"Ei ole. Ausalt."

"Hea küll, ma hea sõbrana muretsesin."

"See oli sinust armas. Muide, mis me täna süüa teeme?"

"Lõhepastat. Ma olen vahepeal oma kokandus oskusi arendanud."

"Oh, ma ei jaksa ära oodata."vastasin ma ning seisin poisi kõrvale, et teda söögitegemisel aidata.