Tükike taevast

25.

Seisin Sami ukse taga ja koputasin poisi uksele. Noormees kutsus mu enda juurde kohvile. Olin muidugi nõus.

Kolm nädalat oli möödas sellest intsidendist ja sellest, kui mina ja Jack lahku läksime. Mu süda ikka veel valutas veidike sellepärast, kuid see oli täiesti normaalne.
Elasin ikka veel Lena külalistetoas, aga neil polnud selle vastu midagi. Mina valvasin vahepeal Sarat ja Lena ning Mario said omale õhtud vabaks. Minu ajutine seal elamine tuli mõlemale poolele kasuks.

"Tore sind näha."ütles Sam tervituseks, kui ta mulle ukse avas.

"Sind samuti."

"Tule edasi."

Sisenesin esimest korda poisi korterisse. Tegu oli väikese korteriga, kuid üksi elamise jaoks oli see täiesti paras. Elutuba ja köök olid ühendatud, Sam näitas ka oma väilest magamistuba ja ka vannituba.

"Siin on hubane."ütlesin ma. Istusin diivanil ja jälgisin, kuidas Sam meile mõlemale kohvi tegi.

"Jah, mulle sobib. Sa elad ikka õe juures, eks?"

Noogutasin. "Ma tahaks varsti oma elamise leida. Ei taha neile kaua tüliks olla."

"Sa võid siia tulla."pakkus Sam.

"Ei ei, sul on siin niigi kitsas."

"Ma võin näiteks diivanile magama minna ja..."

Raputasin pead. "Jääb ära, Sam. Ma ei taha sulle ka tüliks olla."

"Sa poleks üldse tüliks."

"Mul on vaja rohkem iseseisvuda ka. Kui ma Jackiga koos olin, siis ma tööl ei käinudki. Mõistad?"

"Mõistan. Tahad oma tööd ja elamist."

"Täpselt. Ma ei saa teiste inimeste kulul elada."

"Okei, kuidas soovid. Siin on su kohv."

"Mm, lõhnab hästi. Muide, Jack palus, et ma ütleks ta vabandused edasi."

"Ohoh, vabandus vastu võetud."

Sam naeratas ja istus samuti mu kõrvale. Jõime vaikides kohvi ning ma ei tea, miks tuli mulle see küsimus pähe, kuid ma pidin seda küsima. Vajasin vastuseid.

"Sam, mul on sulle üks küsimus."

"Nii, küsi."

"See õhtu seal klubis... Miks sa mind suudlesid?"

"Miks sa seda küsid?"

"Ma ei tea. Lihtsalt."

Sam ohkas. "Ma pean sulle midagi üles tunnistama. Kui meil juba kõigest sellest juttu tuli."

Panime mõlemad kohvitassid diivanilauale ning jäime üksteisele otsa vaatama. Mu süda hakkas puperdama ja ma ei tea, miks.

"See suudlus seal klubis... Ma ei suutnud lihtsalt vastu panna."

"Mida sa räägid?"

"Kuidas sa pole sellest varem aru saanud? Sa oled mulle alati meeldinud, Arabella. Rohkem kui sõbrana."

"Sa räägid tõsiselt, Sam?"

"Jah. Ilmselt selle ülestunnistusega rikun praegu kõik ära, aga mind enam ei huvita."

Vaatasin Sami üllatunult. Ma ei oleks elu sees tema poolt sellist ülestunnistust oodanud. Ma ei osanud midagi kahtlustada ka.

"Küllap sa ei tunne mu vastu sama, aga... Vahet pole. Unusta ära, et ma midagi ütlesin."

Ma ei teadnud, mida tunda ega vastata, seega võtsin selle riski, tõmbasin Sami endale lähemale ja suudlesin teda. Sam oli sellest liigutusest sama üllatunud, kui mina ise.

"Oota, Arabella..."pomises Sam ja tõmbusime teineteisest eemale.

"Mis on? Kas ma tegin midagi valesti?"

"Ei, kõik on väga õige, aga... Miks sa seda teed?"

"Et oma tunnetes selgusele jõuda."vastasin ausalt.

"Mida sa siis tunned?"

"Seda, et ma tahaks sind veel suudelda."

Sam naeratas ja suudles mind taas.