Tükike taevast

6.

Viis minutit enne kuute peatusime külalistemaja ees, kus meie klassikokkutulek toimuma pidi. Parkla oli peaaegu autosid täis. Enamus pidid külalistemajja ööseks jääma, selline oli ka Lena plaan. Mina veel kindel ei olnud.

"Tead, ma võtsin sulle igaks juhuks asjad kaasa, kui sa siiski otsustad ööseks jääda."

"Lena, sa poleks üldse pidanud."vastasin.

"Äkki sa ikka jääd? Kes siis minu eest hoolitseb, kui ma peaksin näiteks purjus olema?"

Ohkasin. Jah, ma küll polnud mõelnud ööseks jäämisele, kuid Lena siiski palus. Lisaks pidi siin külalistemajas siiski igaühele tuba olema, juhuks kui kellegi plaanid tõesti muutuvad. Olin nõus ööseks jääma ning andsin igaks juhuks sellest ka Jackile teada.

Lena võttis spordikoti, kuhu ta oli mulle ka pidžaama ja mõned pesuasjad kaasa pannud. Lena oli alati olnud sedasorti inimene, kes kogu aeg asju ette mõtles.

Vastuvõtulauas ütles Lena meie nimed, meid registreeriti ära ning ulatati siis toavõti.

"See on küll täitsa okei tuba."ütles Lena, kui sisse astusime.

"Jah. Muide, tead sa üldse, kes seda kõike korraldab?"

"Tahad sa öelda, et sa ei tea?"

Raputasin pead. "Ma ei pannud eriti facebookis tähele, kui ma kutset lugesin."

"Rebecca Millers muidugi."

"Ah nii. Kas oli ikka hea mõte üritusele tulla?"

"Mh, muidugi oli. Rebecca on kindlasti täiskasvanuna muutunud."

Ohkasin. "Küllap on sul õigus. Me kõik ju ometi kasvame mingil hetkel suureks."

"Just. Tee nüüd rõõmsam nägu pähe."

Jätsime asjad tuppa ning läksime suurde saali, kus kõik pidid kokku saama. Mu süda hakkas esialgu vaikselt põksuma.

Saalis ootasid meid 1-8 liikmelised lauad. Saalis oli ka väike lava, kus keegi sai esineda või lihtsalt sõna võtta. Muidugi oli olemas ka baar ning sai süüa tellida.

Vaatasin saalis ringi ning esialgu ei näinud ma Sami kusagil. Küll aga nägin Rebeccat, kes meid kohe rõõmsalt tervitama tuli.

"Lena ja Arabella! Küll on tore teid näha!"hüüdis tüdruk juba kaugelt. Ta kallistas meid mõlemaid.

Ta nägi väga hea välja oma mustas teksaseelikus, tennistes ja ilusas vintage stiilis särgis.

"Kas tahate meie lauda istuda?"küsis Rebecca.

"Noh, miks ka mitte."vastas Lena naeratades.

Istusime Rebecca lauda, kus istusid veel Sophie, Julia, Denise ja Theresa. Kas pole mitte üllatav? Rebecca kutsus meie juurde teenindaja, kes meile erinevaid jooke pakkus.

Mingil hetkel ei kuulanud ma üldse teenindaja soovitusi, sest olin keskendunud inimesele, kes uksel üksi seisis. Tundsin kohe ära Sami.

Pidin tunnistama, et ta nägi ikka sama võluv välja kui 17-aastasena. Muidugi oli ta natuke vanemaks jäänud, kuid mitte väga palju. Me oleme kõik umbes 25-aastased ja see pole just väga vana.

Mu pilk kohtus Sami omaga ja teadsin, et ta tundis minu samuti ära. Minu üllatuseks ta naeratas mulle, kuid veidi kohmetult.

Lena müksas mind, tuues mu tagasi nende juurde. Ütlesin neiule, teenindajale, et võtan maasika margarita. Teenindaja noogutas ja läls baarmeni juurde, kes hakkas meile jooke valmistama.

"Lena, vaata, kes ukse peal üksi seisab."sosistasin ma tüdrukule.

"See on Sam. Mine temaga rääkima."vastas Lena.

"Arvad?"

"Jah, tobuke! Teda sa ju kõige rohkem ootasidki."

"Olgu. Näen ma ikka okei välja?"

Lena muigas. "Sinuga on kõik korras. Mine nüüd."

Mu käed värisesid ja ma lootsin lihtsalt, et Sam ei näe seda.

"Hei, Sam."ütlesin ma vaikselt.

"Arabella, tore sind näha."

"Kuidas... Kuidas sul läheb?"

"Hästi. Ja sinul?"

"Ka hästi."

"Võtame äkki klaasikese ja räägime juttu?"pakkus Sam.

"Ma juba tellisin omale, aga jah, võime ikka rääkida."vastasin ma.

Sain baarist oma maasika margarita kätte ning kui Sam oli samuti oma joogi saanud, istusime vaiksemasse nurka. Meil oli asju, millest rääkida.

"Tead, Arabella, mul on sind tõesti hea meel näha."

"Minul sind ka, Sam."

"Mul on väga kahju, et meie vahel nii läks."

Noogutasin. "Me oleks kindlasti saanud midagi teha."

"Muidugi! Lihtsalt meie teismelistena olime veel rumalad."

Sam rüüpas oma rummikoolat, mis ta tellinud oli. Võtsin samuti lonksu oma margaritast.

"Kas me võiks tänase õhtu rohkem koos veeta? Ma tahan vanad vead kuidagi heaks teha."uuris Sam.

Naeratasin oma margarita klaasi tagant. "Jah, miks ka mitte."

Mulle tundus nagu oleksin oma vana sõbra tagasi saanud.